Trinokkel × Tadeáš Žďárský

Trinokkel usutles Nelijärve puhkekeskuses 2.-3. oktoobril toimuval konverentsil „Elu kasvujärgses Eestis“ esinevat Tadeáš Žďárskýt, kes on Tšehhis tegutseva NaZemi tasaarenguorganisatsiooni kaasasutaja ja üks juhtivaid Kesk-Euroopa tasaarengu liikumise eestvedajaid.

Kuidas on tasaareng Tšehhis vastu võetud ja millised on Teie enda kogemused?

Olen leppinud, et tasaareng on vastuoluline teema, mida avalikkuses arutada – on tuliseid pooldajaid, aga ka vihaseid vastaseid. Ja mõlemad osapooled on seejuures väga kirglikud. See on mõistetav, sest tasaarengu põhiteesid raputavad väljakujunenud maailmavaateid ja eeldusi mitte ainult majanduse, vaid ka progressi, inimloomuse ja muu sarnase koha pealt, ning seavad seetõttu kahtluse alla meie harjumuspärase maailmapildi ja identiteedi. Kuigi selle teema edastamiseks on kindlasti paremaid ja halvemaid viise, usun ma, et kui oleme ausad, siis ongi paratamatu, et tekib emotsionaalne arutelu.

Mõned minu kõige negatiivsemad kogemused on seotud Tšehhi meediaga, kus meie teemat on püütud meelevaldselt negatiivsemaks maalida. Positiivse külje pealt ütlevad paljud inimesed meile, et nad on meeldivalt üllatunud, et eksisteerib selline liikumine, mis tegeleb süvitsi sellega, kuidas praegust süsteemi põhjalikult muuta, mis omakorda annab ka neile lootust, et teistsugune maailm on võimalik. Kuigi me kõik mõistame, et tasaarengu saavutamine poliitilisel tasandil on väga keeruline, leiavad paljud inimesed endas motivatsiooni ja energiat, et muutustesse panustada.

Mis Te arvate, kas nõukogude aja taak mõjutab ka Tšehhi üldsuse suhtumist tasaarengusse?

Siinkohal on oluline selgitada tasaarengu ja autoritaarse sotsialismi erinevusi. Esiteks oli eelmine režiim produktivistlik – see konkureeris tegelikult kapitalismiga ning põhines samuti tootmise kasvatamisel. Tasaareng seevastu kutsub üles muutma majanduse eesmärki ning minema produktivismist kaugemale ja tagada hea elu kõigile, jäädes seejuures planetaarsetesse piiridesse.

Teiseks on kapitalism ja autoritaarne sotsialism sarnased selles mõttes, et mõlemas teeb olulised majanduslikud otsused väga väike vähemus inimesi (näiteks mida toota jne). Autoritaarses sotsialismis olid need partei liikmed, kapitalismis aga aktsionärid ja tootmisvahendite omanikud. Tasaareng kutsub üles majanduslikule demokraatiale ning otsustusõiguse laiemale jaotamisele majanduses.

Kuidas jõuda inimesteni, keda nõukogudeaja elu on traumeerinud? Kuidas leevendada nende muresid ja hirme, mis on selgelt seotud varasemate kogemustega?

Mulle tundub, et siin ei aita akadeemilised argumendid, vaid pigem empaatia. Hirmu vabaduse kaotuse ees tuleb mõista ning sellest rääkida, kinnitades, et ka meie hoolime vabadusest ja tahame seda hoida. Kuna tasaarengul on tugev akadeemiline baas, siis kaldusin varem sageli teisi veenma ratsionaalsete argumentidega, kuid selline lähenemine töötab harva. Palju olulisem on olla empaatiline, tunda huvi ning päriselt kuulata, mida teine ütleb. Kui inimesed tunnevad end kuulduna ja nähtuna, siis muutub tavaliselt ka nende valmisolek kaaluda uusi vaatenurki.

Kas postsovjetlik minevik annab tasaarengu teekonnal ka mingeid eeliseid?

Ma arvan, et hirm autoritarismi ees on ühtaegu nii nõrkus kui ka eelis. Suurte ühiskondlike väljakutsete ja muutuste ajal ei lähe asjad alati plaanipäraselt, seega võib meie tundlikkus autoritaarsete tendentside suhtes olla kasulik – see aitab vältida samadesse mustritesse libisemist. Samuti on meil vaatamata neoliberalistlikule poliitikale ja ulatuslikule erastamisele siiski suhteliselt kõrge kvaliteediga avalikud teenused, millele saame toetuda ja mida edasi arendada, selle asemel et neid nullist üles ehitada.

Teatavasti on maailm polariseerunud ning igaüks elab vähem või rohkem omas mullis ja võtab vastu vaid valitud (mõnikord eksitavat) infot. Seda arvesse võttes – kas usute, et inimesed suudavad endiselt (demokraatlikult) koos ühise eesmärgi nimel tegutseda?

Ma usun, et me suudame seda, aga ainult juhul, kui me tõeliselt demokratiseerime kõik institutsioonid, kus me suure osa oma elust veedame – haridussüsteemi ja töökohad. Kahjuks ei anna praegune haridussüsteem meile oskusi, kuidas pidada keerulisi dialooge eri gruppide vahel. Meile ei õpetata koolis ei protsesside juhtimist, vägivallatut suhtlemist ega ka demokraatlikku otsustamist – ja sageli ei evi neid oskusi ka õpetajad ise. Lisaks on paljud töökohad pigem autoritaarsed kui demokraatlikud ja kaasavad. Seega ei harjuta me demokraatiat igapäevaselt, kuid ootame samal ajal, et inimesed suudaksid keerulistes ja mitmetahulistes olukordades demokraatlikult toimida. See peab muutuma.

Õnneks praktiseeritakse juba praegu mitmeid sotsiaalseid uuendusi, nagu kodanikekogud, jagatud osalusega ettevõtted ja teised kaasavad protsessid, mida peaksime kõigiti toetama ning laiemalt rakendama.

Peame arvestama, et vajalikud muutused võivad ühiskonnas kaasa tuua ka ebamugavust ja teadmatust. Kuidas seda inimestele nii-öelda söödavaks muuta?

Kui keegi rõhutab tasaarengu suunas liikumisega kaasnevaid ebamugavusi, siis tasuks meelde tuletada praeguse süsteemi tõsiseid kitsaskohti. Inimesed on pidevas pingeseisundis, et katta oma põhivajadused, neid survestatakse aina rohkem ja rohkem töötama, sageli töökohtadel, mis pole nende jaoks tähenduslikud ja kus puudub võimalus midagi muuta jne.

Mulle tundub, et kriiside kuhjumine on tuntav ka füüsiliselt – paljud inimesed on süsteemi poolt tühjaks kurnatud. Seega tuleb tasaarengu visioonis esile tõsta just neid aspekte, mis kõnetavad inimeste tegelikke, praegu kogetavaid probleeme – majanduslik või eluasemega seotud ebakindlus, pidev stress jne. Minu enda kogemuse põhjal jõuab selline lähenemine inimesteni palju tõenäolisemalt kui keskkonnakaitse teemad.

Kas Tšehhi ühiskonnas on juba praegu tasaarengu-praktikaid, isegi kui neid sellisena veel ei teadvustata?

Kindlasti. Üks hea näide on aianduskooperatiivid, kus inimesed kasvatavad endale märkimisväärses koguses puu- ja köögivilju. Kahjuks on sellised praktikad sageli alahinnatud ja nähtamatud. Noored romantiseerivad kogukonnaaedu Berliinis või mõnes teises Lääne-Euroopa keskuses, mõistmata, et kodus on käepärast palju praktilisemad ning kultuuriliselt juba juurdunud lahendused.

Milline on Teie tasaarengu lugu?

Olin Oslos Erasmuse tudengivahetusprogrammis ja läbisin kestlikkusega seotud aineid. Paljud neist jõudsid sarnasele järeldusele: me ei saa lahendada keskkonnakriisi kasvust sõltuvas majandussüsteemis, mis nõuab igal järgmisel aastal tootmise suurendamist. Praeguse süsteemi kriitikat oli palju, puudu jäi aga visioonist, kuidas majandust teisiti korraldada.

Seetõttu astusin magistriõppesse keskkonnauuringute erialale Masaryki Ülikoolis Brnos. See oli pea ainus koht, kus sain vähemalt natuke teada tasaarengu kohta. Seal olid mõned selleteemalised kursused, kuid minu jaoks jäi sellest väheks. Niisiis võtsin õppimisest aastase pausi ning hakkasin ise tasaarengu kohta uurima – lugesin sadu teadusartikleid, käisin rahvusvahelistel konverentsidel ja kuulasin taskuhäälinguid.

Mind hämmastas, kui olulised need arutelud on ja samas kui väikeses akadeemilises ringkonnas need toimuvad. Samas puuduvad need täielikult avalikust arutelust ning isegi ühiskondlike liikumiste fookusest. Tahtsin seda muuta ning selle tähe all on minu elu viimased kuus aastat ka kulgenud.

Kuidas algas tasaarengu liikumine Tšehhis?

Esimesed seemned külvas ilmselt akadeemik Naďa Johanisová, kes on nende teemadega tegelenud juba üle 20 aasta ning pidanud kriitilisi loenguid tänapäeva majanduse aadressil. 2010. aastatel toimus sellel teemal üksikuid üritusi, kuid puudus koordineerimine ja süsteemne pühendumine tasaarenguga tegelemiseks.

Uus aktiveerumine toimus koroonaajal, kui eesmärgiks sai luua Tšehhi tasaarengu töörühm, mis kohtuks regulaarselt, et arutada, kuidas levitada tasaarengu ideid ja hakata selle ettepanekuid ellu viima.

Samal ajal lõime oma organisatsioonis NaZemi tasaarengu meeskonna, kes keskenduks sellele teemale täielikult. 2022. aastal korraldasime neljapäevase tasaarengu konverentsi, mis andis meile teadmise, et ühiskonna huvi tasaarengu vastu on üsna suur.

Millised inimesed Tšehhi tasaarengu liikumisse kuuluvad?

Tihti arvatakse, et tasaareng huvitab peamiselt keskkonnakaitsjaid, kuigi tegelikult köidab kasvu mitmekesine kriitika väga erinevaid inimgruppe ja võimaldab seetõttu tõeliselt interdistsiplinaarset arutelu. Selles on nii kogenud ettevõtjaid, kes on mingil hetkel mõistnud kasumipõhise äritegevuse mõttetust või hävitavust, kui ka kunstnikke ja kultuurivaldkonnas töötavaid inimesi. Rääkimata emadest, kes on avastanud, et nende kodused toimetamised ja laste eest hoolitsemine on sisuliselt nähtamatu. Meie seas on ka sotsiaalsete probleemide ja marginaliseerimise teemaga tegelevaid inimesi ning õpetajaid, kes taipavad, et traditsiooniline haridus on osa probleemist ning sunnib inimesi jätkusuutmatusse status quosse, selle asemel et aidata neil seda kriitiliselt analüüsida ja muuta.

Ma usun, et meie liikmete mitmekesisus on üks liikumise tugevusi ja pakub mulle isiklikult ka sügavalt rõõmu, sest võimaldab kohtuda inimestega väljaspool oma ringkonda.

Millised on viimased arengud ja tegevused Tšehhi tasaarengu kogukonnas?

Arvestades, et tasaarengut ülikoolide õppekavades endiselt napib ning paljud huvilised on ülikooli juba ammu lõpetanud, keskendub NaZemi süvitsi minevate ja intensiivsete haridusformaatide pakkumisele. Näiteks korraldame poole aasta pikkust Tasaarengu Akadeemiat ning Tasaarengu Suvekooli, kus osalejatele antakse ülevaade praegustest kriisidest ja nende juurpõhjustest, tasaarengu lahendustest ja poliitikasoovitustest ning ka muutuste teooriatest. Paljud meie vilistlastest tegelevad aktiivselt tasaarengu ideede elluviimisega praktikas.

Võrreldes mitmete välismaiste tasaarengu liikumistega, mis keskenduvad poliitikakujundajatele ja poliitikutele, on meie muutuste teooria suunatud inimeste võimu kasvatamisele alt üles. Selle strateegia üks tugisammas on solidaarsusmajanduse ülesehitamine ja kasvatamine – sellise majanduse, mis ei sea esikohale kasumit ega kasvu, vaid inimeste ja keskkonna vajadused. Teine tugisammas on uute inimeste tõhus organiseerimine nende materiaalsetest huvidest lähtuvalt ning kapitalistlikule loogikale vastu seista suutvate liikumiste tugevdamine – olgu nendeks siis ametiühingud, üürnike liikumised või muud sarnased algatused.

Milline on Teie kõige erilisem tasaarenguga seotud kogemus?

Mind hämmastavad alati siiralt inimeste lood, kelle elu on pärast tasaarengu ideega tutvumist märkimisväärselt muutunud. Need on lood inimestest, kes on pärast minu tasaarengu ettekande kuulamist saanud mingi selguse ning selle ajel oma elu põhjalikult muutnud – lahkunud töökohalt, hakanud tegelema millegi tähenduslikuga jne. Vahel ikka kahtlen, kas on üldse mõtet oma aega ja energiat kulutada, et avalikkusele kahe tunni pikkuseid tasaarengu ettekandeid pidada. Selline positiivne tagasiside täidab mind alati energia ja lootusega, et ma teen hea eesmärgiga asja, ning annab jõudu edasi liikuda.