Trinokkel. Kollektiivse mõistmatuse allikatel
Killustunud ühiskonnas, kus usaldus on hapraks muutunud ja süveneb kajakambristumine, võib ausus olla see ühine lähtekoht, millest sünnib usaldus, mida ühiskond vajab toimivaks koostööks, leiab ettevõtja Lauri Põld.
Edelmani 2024. aasta ülemaailmne usaldusbaromeeter näitab, et ettevõtlus on neljast põhisuunast (äri, valitsus, vabaühendused, meedia) ainus, millele 62%-l vastajatest “üsna” või “täielikult” usaldust jagub. Samal ajal valitseb ülemaailmne skepsis valitsuste ja meedia suhtes ning ka teadlaste usaldusväärsus on langenud enam kui 10 protsendipunkti. Seetõttu ei ole üllatav, et erinevad ühiskonnagrupid triivivad eri suundadesse. Killustumine ei toimu üksnes statistilistes tabelites; see avaldub ka sõnavaras, huvide konfliktides, ego-mängudes ja enesekesksetes narratiivides, mis panevad ühe grupi end teistest “targemana” tundma.
Nähtamatu semantiline müür
Sotsioloogiaklassik Pierre Bourdieu kirjeldas keelt kui sümboolse võimu kandjat, mis kinnistab hierarhiat ja sulgeb ukse neile, kes valitsevat dialekti ei valda. Teadlaste akadeemiline žargoon, poliitikute lööklause-retoorika, ettevõtjate kasvugraafikud ja tavaline argikeel toimivad kui neli vastassuunalist dialoogi. C. P. Snow’ (inglise kirjanik – toim) kuulus 1959. aasta loeng “Kaks kultuuri” hoiatas juba toona, et humanitaaride ja loodusteadlaste omavaheline arusaamatus pärsib ühiskondlikku probleemilahendust. Tänapäeval ilmneb sarnane vastastikune mõistmatus läbivalt kogu ühiskonnas: ühed räägivad “mõjupõhisest innovatsioonist”, teised “rahva häälest”, kolmandad “kasumieesmärkidest” ning neljandad soovivad lihtsalt hästi elada. Konsensus hajub juba enne, kui algab arutelu selle üle, milles me üldse konsensust vajame.
Keelelised eraldusjooned süvenevad sotsiaalmeedias, kus algoritmid võimendavad tuttavat sõnavara ja summutavad erinevat. “Kajakambrite” nähtus ei ole kõikjal võrdselt tugev, kuid sama keele ja sama arvamuse ringlus suurendab üldist polariseerumist. Kui sõnu ei jagata, ei jagata ka sama reaalsust.
Kes maksab, tellib kõlakotta kaja
Eratellimus kallutab sageli teadustulemusi tellija kasuks – eeskätt ravimiuuringutes, kuid ka keskkonnateaduses. Sarnaseid mustreid võib täheldada ka poliitikas, kus lobistide rahastatud analüüsid kujundavad erakondlikke seisukohti, ning äris, kus aktsiahindade surve mõjutab investeeringute narratiivi. Neli gruppi – teadlased, poliitikud, ettevõtjad ja laiem avalikkus – lähtuvad eri motivatsiooniskeemidest. Kliimapoliitika debatid liiguvad tihti paralleelselt neljal rajal: akadeemiline ettevaatus, parteiline valimistsükliline kalkulatsioon, investorite kasumiarvutus ja kodaniku igapäevane toimetulek. Kui motivatsioonid on killustunud, tekib süstemaatiline kurtus: kuulda võetakse vaid seda, mis sobitub iseenda egotsentristlikku narratiivi.
Ego ja identiteedi ülehindamine
Ego ei ole pelgalt isikuomadus, vaid struktuurne risk. Kui võim püsib pikalt, võib tekkida nn kõrkussündroom (hubris syndrome) – liialdatud enesekindlus ja empaatia vähenemine, millega käsikäes esineb ka Dunningi-Krugeri efekt, kus väheste oskustega inimesed hindavad end ekslikult kõrgelt, sest neil puudub kompetents tajuda oma teadmiste piiratust. Kui need nähtused põimuvad poliitilise või ärilise võimuga, kujundavad otsuseid need, kes end kõige vähem kahtlustest häirida lasevad. Ühiskonna teised sektorid tajuvad seda arrogantsusena.
Eliit versus “päris inimesed”
Osa ühiskonnast peab end teistest targemaks ja see ei ole uus nähtus. Ulmeklassik Ursula K. Le Guin kujutas “paremaid inimesi” ja “ülejääjaid” juba 1974. aasta romaanis “Ilmajäetud”, samas kui Mary Shelley “Frankensteinis” oli hoiatuseks teadlane, kes usub end Jumala rolli astuvat. Neis lugudes peitub hoiatus teadmiste ja võimu koondumise eest – see viib võõrandumiseni, kus “teadjad” ei oska enam kuulata.
Tänapäeval avaldub see nn andmeeliidina: need, kelle käsutuses on algoritmid ja analüütika, võivad pidada end mitte üksnes informeeritumaks, vaid ka objektiivselt “õige” üle otsustajateks. Populistlik päevapoliitika reageerib sellele emotsionaalse vastunarratiiviga: “eliit ei mõista rahvast” või “tavaliste inimeste kogemused ei loe midagi”. Nii tekib vastastikune usaldamatus – andmepõhine eliit ei näe tunnetel põhinevat reaalsust, samas kui “päris inimesed” ei usalda ekspertide keelt ega motiive. See ei ole ainult ideoloogiline, vaid ka keeleline lõhe. Kui üks räägib numbrites ja teine kogemustes, kaob võimalus dialoogiks. Nii süveneb lõhe, mis raskendab ühise arusaama tekkimist ja suurendab vastastikust tühistamist.
Sotsiaalmeedia kõlakojad ja nelja grupi lahknemine
Sotsiaalmeedia platvormid võivad kujuneda ideoloogilisteks niššideks, kus valitseb monokultuur ja usaldamatus välise suhtes. Kui teadlased koonduvad X-i või Mastodoni akadeemilistesse kogukondadesse, poliitikud TikToki ja Facebooki lühivideotesse ning ettevõtjad LinkedIni investorite kõlakodadesse, kujuneb igal grupil oma kõlapind, kontrollimatu inforuum ja iseennast kinnitav egotsentristlik narratiiv. Üldine avalikkus hajub nende ümber tarbijate, vihkajate ja fännidena – tihti desinformeeritute, solvunute ja pimestatutena.
Kui keelekasutus on erinev, huvid on konfliktis ja ego on taustsüsteemi tõttu paisunud, kaob usaldus nelja grupi vahel. Teadlane tõmbub akadeemilisse kindlusesse, poliitik keskendub võimu säilitamisele, ettevõtja kiidab kvartalikasumit ja kodanik varjub sotsiaalmeedia grupitsätti, kus valitseb veendumus, et “need teised” valetavad. Nii tekib nelinurkne süsteem, kus iga tipp liigub eri suunas ja kaotab võime lahendada meie kõigi ühiseid probleeme – olgu see keskkonnakriis, elukallidus või sõda.
Tee ühise keeleni
Kodanikekogud ja väikesed arutelurühmad: Kodanike kogunemised ja juhuslikult valitud arutelurühmad on tõhusad, kui need saavad tegutseda iseseisvalt. See on formaat, kus teadlased selgitavad lihtsas keeles keerukaid teemasid, poliitikud kuulavad, ettevõtjad arvestavad piisavuse ja piiridega ning elanikud osalevad otsustamises – aidates ületada keelelisi ja arusaamise barjääre praktilise koostöö kaudu.
Kuulamisoskuse arendamine: Teadlased, poliitikud ja tippjuhid vajavad sama palju kuulamisoskust kui esinemisoskust, et tugevdada refleksiooni ja süsteemset tagasiside andmist.
Huvide läbipaistev kaardistamine: Enne olulisi otsuseid võiks avalikustada rahastuse allikad, lobikohtumised ja võimalikud osalused ettevõtetes. Kuigi täielik konfidentsiaalsuse kaotamine pole alati vajalik, muudab huvide selge kaardistamine arutelud usaldusväärsemaks.
Ego institutsionaalne piiramine: Ametiaja pikkuste ja otsustusvolituste piiramine aitab vältida võimu kuhjumist ning vähendab ülemäärase enesekindluse riski. Samuti soodustab kollektiivne juhtimisstiil isiklikust võimust loobumist.
Platvormide vaheline koostöö: Nähtavad ja usaldatavad ühendusisikud – need, kes loovad sisu, mis kõnetab erinevaid ühiskonnagruppe – võivad aidata vähendada lõhesid. Neid võiks toetada riikliku või erafondide toel.
Narratiivide tõlkimine: Kommunikatsioonieksperdid võiksid arendada lihtsustatud sõnumeid, mis aitavad tõlkida teadustöid või näiteks majandusanalüüse poliitilisse ja igapäevakeelde. See aitaks vähendada keelelise arusaamatuse mõju.
Ausus on ühine tee mõistmiseni
Tõenäoliselt ei hakka teadlased, poliitikud, ettevõtjad ja kodanikud kunagi rääkima täpselt sama keelt ega jagama samu huvisid või väärtuseid. Kuid neil võib olla ühine lähtekoht – väärtus, millele saab rajada koostöö. See väärtus on ausus.
Ausus ei tähenda üksnes valetamisest hoidumist. See tähendab avatust oma huvide, teadmiste ja eksimuste suhtes. See tähendab läbipaistvat rahastust, kontrollitavaid väiteid, ärakuulavat suhtlemist ja institutsioone, mis piiravad ego võimu. Kui ausus on tava – mitte taktika –, sünnib sellest usaldus, ja usaldus loob võimaluse koostööks ka siis, kui keelekasutus ja maailmavaated erinevad.
Kui me õpime tähelepanelikult kuulama, saavad teaduse täpsus, poliitika legitiimsus, ettevõtluse loovus ja kodanike kogemus koos moodustada toimiva ühiselu. Täiuslikku ühisosa ei ole vaja – piisab, kui kohtuda ristteel.