Sirp. Lõputu kasum ei peaks olema inimõigus

 

„Piiratud ressurssidega planeedil on lõputu majanduskasv võimatu. Kes arvab teisiti, on kas idioot või majandusteadlane,“ ütles Sir David Attenborough 2013. aastal. Sel aastal 99. sünnipäeva tähistanud Sir Attenborough sõnades ei ole põhjust kahelda. Peame olema valmis kasvujärgseks maailmaks, kus majanduskasvule orienteeritud erahuvi asemel on kesksel kohal avalik huvi. Ometi on praegu Eestis ühishüved ehk haridus, tervishoid, puhas looduskeskkond ja õiglus suurkapitali, usinasti poliitikat mõjutavate investorite ja ettevõtjate ambitsioonidega võrreldes tagaplaanil.

Kitsa ärihuvi ja avaliku huvi vastandumise näide on hiljuti peaministri poolt loodud efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda. See nõukoda kinnitab tänaste valitsejate eelistatud suunda, koosnedes suurettevõtjatest, kellest enamik on praegu või on varem olnud seotud valitsuserakondadega. Nõukojas, mis peaks vastutama sisuliselt kogu Eesti tuleviku eest, puudub läbilõige ühiskonnast ja sinna valituks osutumise tagamaa on teadmata. Lõputu kasvu nimel ja kellegi erahuvides leiavad aset ebavõrdsuse süvenemine, elukeskkonna halvenemine ja rahva hääle marginaliseerumine.

Ehk tasuks hoopis ehitada ühiskonda, kus avalik huvi ei oleks midagi kõrvalist ja tüütut, vaid esmatähtis ja peamine? Demokraatlikkusele pretendeerivas riigis oleks see kohane. Kui peaaegu alati teiste inimeste, liikide ja elu võimaldava looduskeskkonna arvelt toimuv kasv pole ühiskonna keskseks eesmärgiks, ei tarvitse enam ka kitsalt ärihuvide eest võidelda. Just nii saab mahutada majanduse looduse piiridesse.

Selline tegevus pole meile tegelikult sugugi võõras. Avalike hüvede hoidmist ja kaitset esindavad koolid ja lasteaiad, kvaliteetne ja kutsuv avalik ruum mõnusate parkide ja jalakäijate tänavatega, sotsiaalhoolekanne, arstiabi, toimiv teedevõrk, ühistransport, aga ka hoitud looduskeskkond, puhas õhk ja joogivesi, viljakas muld, rohelus, mererannad ja metsarajad, rabavaikus … Kuidas seda sihti jalge alt mitte ära kaotada ning eemalduda suunast, kus kuuldavuse määrab raha (ja suutlikkus erakondadele annetada)?

Õnnelikuma ja sidusama ühiskonnani jõudmiseks on vaja ühishuvidest lähtuvat elukorraldust. Kuigi see võib tänase koleda koalitsioonileppe muutuste valguses võimatu tunduda, leidub ettevõtjaid ja algatusi, mis annavad lootust. Hollandi ettevõtte FairPhone toodetavad telefonid on suurepärane näide parandamisõigusest ja õiglasest tootmisest; šokolaaditööstuses valitsevat ebaõiglust¹ tasandab samalt maalt pärit Tony’s Chocolonely. Sotsiaalsete väärtuste esikohale seadmine edendab enamasti ka loodushoidu, Eestis on selline sotsiaalne ettevõte nt Sõbralt Sõbrale.

Vabavaraprojekt „Precious Plastic“ pakub platvormi plastiku taaskasutuseks. Toidutööstuse ja põllumajandussüsteemide jätkusuutlikumaks muutmise ja mulla väärtustamisega tööstuslikus põllumajanduses tegeleb Rootsis väga edukas Richard Perkinsi väiketalu, õpetades ühtlasi põllumajandusettevõtte projekteerimist ja planeerimist, taastavat põllumajandust, kaevamisvaba aiandust jne. Eestis on sellega sarnane ettevõtmine Marian Nummerti ja Sander Hiire Mäemõisa Mullaelu.

Tõene info ja avalikud andmed looduse kohta peaksid olema alguspunkt mis tahes ettevõtlusele. Eestis on aga inventuuri tellinud arendajal võimalik looduse inventeerimisandmeid ärisaladusele viidates mitte avaldada. Loodusressursse kasutavad ettevõtlusharud tuleks korrektset keskkonnainfot ja ühishuve arvestades suunata tootma kestvustooteid, samuti tooteid parandama, hooldust ja renditeenust pakkuma. Kestlik metsade majandamine võimaldaks tegeleda näiteks loodusturismi ja fotojahi korraldamisega.

Metsade liigintensiivset raiet lobistavad inimesed rõhutavad sektori olulisust riigikassa täitmisel. Mida aga tähendab riigikassa täitmine ja kas mõni hind on liiga kõrge? Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu liikmete kasumist teenivad suure osa välisosalusega firmad. Teisisõnu liigub raha välismaale, aga rüüstatud lageraielangid jäävad meile. Suure kasumi õigustamine maksude maksmisega on tagurlik, sest kasvukeskses ühiskonnas maksavad enim lõivu kõige haavatavamad inimgrupid ja looduskeskkond.

Ehk on aga veelgi olulisem meie suhtumine metsa. Isegi kui pool metsamaast kuulubki eraomanikele, siis looduskeskkond on teistsugune vara kui näiteks tool: kui oma tooli lõhkumine naabreid ega kümneid tuhandeid teisi liike ei sega, siis metsade piiritundeta lagedaks raiumine küll. Seega tuleb vältida süsteemi, mis võimaldab üksikutel selle arvelt rikastuda. Lõputu kasum ei peaks olema inimõigus, seda peaksid olema just ühishüved ja ühishuvid. Samuti tuleks ümber mõtestada omandiõigus, mis võiks olla seotud kohaliku kogukonna ja ettevõtte töötajatega. Juhtide tasu saab siduda keskkonnaeesmärkide täitmise, mitte kasvunäitajatega.

Rikkus tuleb alati kellegi, kui mitte otseselt teiste inimeste, siis teiste liikide ja looduskeskkonna arvelt. Elu aluseks oleva looduse ja ühishuvide kaitseks tuleb kehtestada kasumi ja palga ülempiir. Piire ei tasu karta: normaalne ühiskond toimibki tänu piiridele. Uuringud² näitavad meile ka piiri, millest alates raha enam õnnelikumaks ei tee. Raha on justkui omaette väärtus, kuid selle väärtus kahaneb pidevalt just lõputu kasvu tagaajamise tõttu. Oluline on teadvustada, et suur sissetulekute erinevus ühiskonnas õõnestab sidusust ja tervist³. Praegune ühiskonnakorraldus ja kasvatus toetab paraku probleemsete omadustega tippjuhtide esilekerkimist⁴. Samuti hävitab rikastumine inimese minapildi ja suretab empaatia⁵, mõjub inimesele halvasti⁶.

Igavese majanduskasvu tagaajamisest loobumine jätaks aega ja energiat tähele panna elu ja aega enda ümber. Suhtumine, et vaja on piisavalt, mitte võimalikult palju, annab võimaluse näha enda vajaduste kõrval ka teiste omi ning teiste rõõmust rõõmu tunda. Iidne Aafrika sõna „ubuntu“ tähendab „inimlikkust“, teadmist, et „mina olen, sest meie oleme“. Kasvuootuseta ettevõtluse⁷ soodustamine tõstaks esile just ühishuvi ja ühishüve arvestavad ettevõtjad ja ettevõtted. Kasvukeskses maailmas vajavad ja võtavad inimesed oma elust puhkust. Kasvujärgses maailmas ei peaks ehk elust pidevalt puhkama, kogu aeg sellest taastuma. See elu on ise puhkus.

Vähim, mis ühiseid huvisid ja hüvesid teeniva maailma nimel kohe teha, on valida juhid ja koostada nõukojad neist, kes seisavad ühiskonna nõrgemate eest, looduse eest, loomade eest; mitte kitsalt iseenda, vaid kõigi eest. Kitsaste ärihuvide eest seisjatega kaasaminekust ei võida keegi peale ärihuvide eest kõnelejate. Demokraatia ei tähenda vaid kord mõne aasta jooksul valimiskasti juures oma hääle andmist, vaid oma hääle pidevat kuuldavaks tegemist. Demokraatia tähendab ka kõigi häälte kuulamist. Kuulamist nõnda, et raha häälel ei lasta heliseda.