Julgeolek kui ühisvara: kokkuvõte

Elukatsete vestlusõhtute sarja paneeldiskussioon „Julgeolek kui ühisvara“ 12.06 Tallinnas Vabamus

Vestlusõhtul kõlas palju sisukaid ja huvitavaid mõtteid. Esindatud olid erinevad valdkonnad riiklikust tasandist kuni (Miiduranna) külakogukonnani välja. Kõlasid mured ja rõõmud seoses julgeoleku olukorraga.

Arutlesid:
Ilmar Raag, Kaitseliidu Tallinna maleva pealiku abi
Reelika Rohuste, Naiskodukaitse arendusspetsialist
Priit Saar, riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroo asedirektor
Inga Karton, kliiniline psühholoog ja psühholoog-nõustaja
Henrik Põder, Miiduranna külavanem ja Eesti Naabrivalve tegevjuht
Hannes Nagel, Kriisiuuringute Keskuse kaasalgataja ja Kriisiuuringute Keskuse kaasalgataja ja juht
Marek Kohv, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuses julgeoleku ja kriisikindluse programmi juht
Modereerisid Tasaarengu Eesti kaasasutajad Maiko Mathiesen ja Imre Treufeld

2025. aasta juunikuu vihmasel pärastlõunal kogunesid mõtlejad, praktikud ja kuulajad, et avada mõiste „julgeolek“ tähendus sügavamal tasandil. Elukatsete vestlusõhtute sarja paneeldiskussioon „Julgeolek kui ühisvara“ käsitles julgeolekut märksa laiemalt kui vaid poliitilis-sõjalisest vaatenurgast. Vestlus liikus kultuurilise ja eksistentsiaalse süvakihtideni, uurides, kuidas turvatunne sünnib – ja kellele see tegelikult kuulub.

Esimese mõttelise nihkena nihutati fookus üksikisikult kogukonnale. Eesti kontekstis, kus suur osa elanikest elab nõukogude-aegsetes korterelamutes, on individuaalne kriisivalmidus füüsiliselt ja logistiliselt piiratud. Seetõttu ei saa rääkida tõsisest julgeolekust ilma sotsiaalse struktuuri – korteriühistu, kogukonna või linnaosatasandi – tugevdamiseta. Eriti tõusis esile küsimus: kas ühiskond, mis on viimastel kümnenditel liikunud individualismi poole, on suuteline toimima tõelise kogukonnana kriisisituatsioonis?

Julgeolek, arutati, ei ole pelgalt see, mida riik tagab, vaid see, mida inimesed loovad. Tegemist on usaldusliku ruumiga, mille määravad ära suhted. Näiteks – kas teame ja tunneme, kes elab meie kõrval? Kas meil on kogemus ühistest aruteludest, otsustest ja vastutusest? Kui mitte, siis jäävad valmisolek, varud või isegi elektrit tootvad süsteemid pelgalt infrastruktuuriks ilma elava kultuurita.

Selles valguses kõlas eriti võimsalt tasaarengu perspektiiv, mille kaudu nähti julgeolekut kui piiratud ressursside eetilist haldamist. Tasaareng ei tähenda allakäiku, vaid elamise tasakaalu taastamist. Paneelis arutleti, et riik ei peaks investeerima aina suuremasse tarbimisse ega sõjalisse infrastruktuuri, vaid kogukondlikku sidususse, enesetõhususse ja koostöövalmidusse. Kui toidujulgeolek on näiteks üles ehitatud ainult importkaupadele, siis ei saa seda pidada jätkusuutlikuks. Kui elektrienergia tuleb sõltuvussuhetest, siis muutub iga katkestus eksistentsiaalseks ohuks.

Vestlus liikus sealt edasi riskitaju ja kriisiteadvuse juurde. Märgiti, et inimestel on raske reageerida nähtamatutele, pika vinnaga ohtudele – nagu kliimamuutus, sotsiaalne ebavõrdsus või valeinfo levik. Siin tõstatus ka küsimus, kuivõrd on võimalik turvalisust tunda maailmas, kus info, energia ja poliitilised protsessid on üha keerukamad. Lahendusena ei nähtud mitte ainult tehnoloogilist valmisolekut, vaid hoopis haridust, psühholoogilist vastupidavust ning väärtuspõhist maailmavaadet.

Oluline osa arutelust keskendus „tähenduse“ küsimusele. Kui elu on pelgalt ülesannete jada, mille eesmärk on funktsioneerimine, siis pole sellel turvalisusel ka emotsionaalset alust. Tõeline turvatunne sünnib osalemisest, mõtestamisest ja hoolimisest. Seda peeti eriti oluliseks kultuurilises plaanis – ühiskond, mis väärtustab kogukonna panust, hoolib haavatavamatest ühiskonnagruppidest ja jätab ruumi eksimisele, suudab ka kriisidele paindlikumalt vastu seista. Kultuuri ja vaimsuse esiletõstmisena kõlasid näiteks üleskutsed kasutada kriisiharjutusi mitte üksnes logistilise treeninguna, vaid ka kultuurilise refleksiooni vormina.

Vestlus ei hoidunud tagasi ka valusamatest teemadest, näiteks sellest, kuidas kaitsevõime kui diskursus on sageli seotud hirmu ja müütilise jõupoliitikaga, mis võib süvendada lõhestumist ja psühholoogilist kurnatust. Vestluses toimus pööre – kui kaua saab julgeolek tugineda vastandumisele? Kas mitte ei oleks aeg mõelda turvalisusest kui millestki, mis sünnib rahu hoidmisest, mitte sõjalisest valmisolekust?

Paneelis esinesid korduvalt ideed hajusast jaotatusest: et tõeline turvalisus sünnib siis, kui inimesed on ise võimestatud, kui nad ei sõltu tsentraliseeritud süsteemidest, vaid suudavad käivitada enda ümber autonoomseid lahendusi. Toiduvõrgustikud, detsentraliseeritud energialahendused, ühised oskused ja kriisiteadmised – need ei ole mitte mugavused, vaid ellujäämise alused.

Sügavamal tasandil käsitleti ka seda, kuidas „julgeolek“ kui mõiste ise vajab ümberdefineerimist. Kui turvalisus on ainult negatiivse puudumine – rünnakute, katkestuste, kaose vältimine – jääb see ebapiisavaks. Vestlus tõi esile, et turvalisus peab olema ka positiivne: tähenduste olemasolu, võimalus kujutleda ja kujundada, elamisväärne keskkond. Just siit kasvas välja idee julgeolekust kui ühiskondlikust loovusest – sellest, kuidas me ühiselt maailma mõtestame ja ehitame.

Kokkuvõttes ei olnud „Julgeolek kui ühisvara“ lihtsalt mõttevahetus julgeolekust, vaid pigem ühine töö tulevikukujutluse kallal. See töö eeldab ausust, haavatavust ja soovi loobuda vanadest dogmadest. Selle asemel, et hoida kinni vastandumises kujunenud tugevuse ideest, pakuti välja mõte haavatavusest kui uue tugevuse alusest – teadmisest, et me vajame üksteist, ning julgust seista silmitsi kõige inimesega.

Kui julgeolek on suhe, mitte tingimus, siis peame me seda looma iga päev – oma tänavatel, aruteludes, otsustes ja hoolivuses. Ja kui see on tõepoolest ühisvara, ei saa me loota, et keegi teine selle meie eest hoiab.