Trinokkel vestles aktiivse keskkonna eest kõneleja, Eestimaa Looduse Fondi kliimapoliitika eksperdi Maia-Liisa Antoniga, kes on üks esinejatest 2.-3. oktoobril Nelijärvel toimuva konverentsi “Elu kasvujärgses Eestis” avasessioonil, kus tehakse ettepanekuid ühiskonna pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamiseks. Uurisime, mis on metakriis, kuidas on omavahel seotud demokraatia nõrgenemine, keskkonnakriis ja tänane majandussüsteem ning mis peaks muutuma, et me suudaksime polariseerumise asemel otsida ühiselt jagatud reaalsust, milleta on ühiskonnana raske, kui mitte võimatu kriisideajastu tundmatul maastikul navigeerida.
Trinokkel × Maia-Liisa Anton
Maia-Liisa Anton: tegutseme nii, et noored saaksid päriselt uskuda, et eelnevad põlvkonnad hoolivad nende tulevikust
Me elame kesk mitmete omavahel seotud kriiside süvenemist ehk metakriisi. Kuna killustunud (sotsiaal)meediaruum on üha võimendanud sõnade tähenduste paljusust ja väga palju erimeelsusi tuleb lihtsalt sõnade erinevast mõistmisest, siis alustuseks paluks Trinokli lugejale lahti seletada, mis üldse on metakriis?
Mina olen enda jaoks selle Eestis vähelevinud termini “metakriis” lahti mõtestanud kui eelkõige Lääneriikides toimiva majandussüsteemi põhjustatud demokraatia järk-järgulise lagunemise ning kliima- ja keskkonnakriisina, mis on võtmas eksistentsiaalsed mõõtmed. Selle olulisim põhjus on järjest süvenev neoliberaalne majandussüsteem ja ühiskonnakorraldus, mille keskmes on võimalikult suure osa ühiskonnas toimiva viimine turumehhanismidele ja ettevõtete osanikele lühiajalise kasumi maksimeerimine. Selleks on vajalik võimalikult vaba ja odav ligipääs loodusressurssidele, avalike teenuste erastamine ja maksude alandamine, mis toovad kaasa heaoluriigi järk-järgulise kadumise, kasvava ebavõrdsuse, demokraatia õõnestamise ning kliima- ja keskkonnakriisi. Järjest suurema osa raha koondumine üliväheste väga jõukate inimeste kätte toob lisaks majanduslikule ebavõrdsusele kaasa demokraatia hääbumise, sest rahaga on meie praeguses demokraatias võimalik osta võimu, rahastades poliitilisi jõude, meediat, sotsiaalmeedia platvorme, mõttekodasid ja muid organisatsioone, kes tegutsevad oma rahastajate, mitte kogu ühiskonna huvides. Ka on järjest kehvemates tingimustes töötavatel inimestel üha raskem oma häält maksma panna.
See protsess on kõige reljeefsem Ameerika Ühendriikides, kus selle tulemusena on viimase 50 aastaga õõnestatud töötajate õiguste kaitset, vaba konkurentsi tagavaid regulatsioone, kaotatud igasugused piirid ettevõtete poolt poliitika mõjutamiseks kulutatavale rahale ja vähendatud ühiskondlike teenuste rahastust. Trumpi administratsiooni ajal on see kõik saanud veel erilise kiirenduse – lisaks varasemale keskkonnanõuete leevendamisele on alustatud ka kõrgharidus-, teadus- ja tervishoiusüsteemide lammutamist, muuseumide sisu tsenseerimist ja riikliku toe kaotamist looduskatastroofide tagajärgedega tegelemisel. Neoliberalismi oluline osa on ühiskonna väärtuste nihutamine eraomandi, individualismi ja üksikisiku vabaduste äärmusliku ülistamiseni, mis taandab inimesed aktiivsetest demokraatias osalevatest kodanikest ainult passiivseteks tarbijateks.
Kliima- ja keskkonnakriis on meie väärtushinnangute, ühiskonnakorralduse ja majandussüsteemi loogiline tulemus. Kahjuks on eriti Eestis väga vähe ühiskondlikku arutelu meie ühiskonna ja majanduse üle – neoliberalismi näidatakse (selle nime nimetamata) kui ainuvõimalikku viisi meie elu korraldamiseks ning igaüht, kes julgeb seda kasvõi ääri-veeri kritiseerida, süüdistatakse kommunismi toetamises ning nõukaaja tagasi igatsemises. See süüdistus on eriti kummaline looduskaitsjate suhtes, sest looduse vaates oli NSVL ning on ka praegused vähemalt nime poolest vasakpoolse režiimiga riigid pea sama kahjulikud, sest nende kõigi eesmärk on järjest suurem loodusressursside kasutus.
Metakriis on kriis ainult nende inimeste jaoks, kes hoolivad demokraatiast, inimõigustest ja keskkonnast. Neoliberalismi eestvedajate ja rahastajate jaoks on see vaid süsteemi plaanipärane toimimine. Enamus inimesi ei tea ega saa aru kriisi aluspõhjustest, mistõttu hajub nende tähelepanu tihti erinevates kultuurisõdades.
Sellele kõigele lisanduvad veel erinevad geopoliitilised jõud, nagu Venemaa ja Hiina, kes püüavad oma eesmärkide saavutamiseks süvendada vastuolusid Lääne ühiskonnas, kasutades selleks valeinfo levitamist, huvirühmade rahastamist ja muid mõjutustegevusi. Valeinfole annab järjest suuremat hoogu AI, mille abil on lihtne väga suures mahus seda juurde genereerida.
Mis on Teie arvates peamised takistused, miks me tegelikkuses ühiskondlikku koostööd ei näe või näeme vaid väga piiratult, ja kas see on üldse süveneva polariseerumise tingimustes saavutatav?
Koostööd ei tehta praegu ühegi metakriisi dimensiooni (majandus, demokraatia, keskkond) probleemide lahendamiseks.
Selleks on erinevad põhjused. Kõige olulisem on väga suure enamuse inimeste teadmatus meie ühiskonna ja looduskeskkonna toimimise keerukusest ning selle tõttu kriiside põhjustest ja nende omavahelistest seostest. Seetõttu ei saa „tavainimesed“ aru, kas ja mida nad üldse saavad selles suures süsteemis muuta ja mil moel.
Ühiskonna eliit, kes otsustab, jaguneb väga mitmeks grupiks. Ühelt poolt on need, kes on heatahtlikud ja tahaksid probleeme lahendada, kuid kes samuti ei saa aru keerukatest seostest ning seetõttu pakuvad valesid lahendusi, nagu näiteks kasvuhoonegaaside keskne kliimaneutraalsus. Teiselt poolt on pahatahtlikud osapooled, nagu näiteks fossiilkütuste, intensiivpõllumajanduse ja keemiaettevõtete ning osade suurte investeerimisfondide juhid, kes teadlikult tegelevad heaoluühiskonna lammutamise, demokraatia õõnestamise ja keskkonna hävitamisega. Samas ei tohi mööda vaadata sellest, et ka sõnades liberaalsed ja demokraatiat toetavad jõud süvendavad keskkonnakriisi – näiteks ⅔ ulatuses Norra riigile kuuluv fossiilkütuste firma Equinor (vana nimega Statoil) arendab uusi nafta-ja gaasivälju nii Norras kui mujal maailmas ning Norra riiklik investeerimisfond on suures mahus investeerinud mitmete fossiilkütuste firmade aktsiatesse. Ka Eestis uut õlitehast ehitav Eesti Energia on riigile kuuluv ettevõte. Kolmandaks on inimesed, kes saavad aru probleemide olemusest ja põhjustest, kuid kellel on liiga vähe kapitali, võimu ja muid ressursse, et ühiskonna suunda muuta ning tasakaalustada tugevat, hästi korraldatud ja rahastatud tegevust praeguse süsteemi säilitamiseks.
Polariseerumine, õigemini ühiskonna polariseerimine, on praeguse süsteemi ülevalhoidmise üks oluline komponent. USA endise presidendi Lyndon B. Johnsoni sõnad võtavad selle väga hästi kokku: “Kui sa suudad veenda kõige kehvemat valget meest, et ta on parem kui parim mustanahaline mees, siis ta ei märkagi, et sa tema taskud tühjaks teed. Anna talle keegi, kellele ülalt alla vaadata, ja ta tühjendab ise sulle oma taskud.” Kui ühiskonnas tajutakse, et elu on nullsummamäng ning ühe inimese või grupi edu saab tulla vaid teise inimese või grupi arvelt, on vaenlase kujude ehitamine väga lihtne viis inimeste tähelepanu koondamiseks teemadele, mis tegelikult nii olulised ei ole. USAs on just vaesemate valgete inimeste seas rassismi õhutamine lihtne viis, kuidas vältida väikese sissetulekuga inimeste ühinemist paremate töötingimuste eest võitlemiseks. On tõsi, et illegaalsed immigrandid toovad ka kohalike jaoks palga- ja töötingimused alla, aga selleks tuleks suunata tegevused immigrante palkavate ettevõtete, mitte sisserändajate endi vastu. Tihti on nende koduriigis valitsev kehv elu ja ebastabiilne riigijuhtimine järjest süveneva kliima- ja keskkonnakriisi tagajärg (hävinevad saagid, kodud ja muu elu toetav taristu). Kui palgatööst elatuvad inimesed teeksid omavahel koostööd, suudaksid nad suurendada ühist „pirukat“, mida jagada – seda kasvava kasumi ja ettevõtete aktsiate tagasiostuks kulutatava raha arvelt.
Lääne ühiskonnas on pandud inimesed unustama demokraatia olemust, me Ida-Euroopas pole seda kunagi õppinudki. Demokraatia pole limonaadimasin, kust “hea tsaar” saadab heldeid toetusi ja õigeid otsuseid, vaid kogukondlik projekt, kus kõik peavad kogu aeg panustama – kas lasteaia hoolekogus, kodukoha asumi- või külaseltsis, laulukooris või vabatahtlikuna endale südamelähedasele algatusele annetusi kogudes. Oleme unustanud, et 40-tunnine töönädal ja neli nädalat puhkust ning muud töötajate õigused ei tulnud ilma võitluseta. Minu jaoks on kurb, et me enam ei unista paremast elust – pikemast puhkusest, lühemast töönädalast, rohkemast ajast oma lähedastega – ega tegutse aktiivselt selle nimel.
Mina näen lahenduse võtmerolli eelkõige jõukates inimestes, kes hoolivad demokraatiast ja loodusest. Kui nemad ei hakka oma kõiki ressursse rakendama demokraatia ja keskkonna kaitseks, et natukenegi kaalukausse tasakaalustada, ei ole meil palju lootust. Võlunippi või salakeelt, kuidas neile inimestele selgitada, et “kui sina ei tegele loodusega, siis fossiilifirmad jt hävitavad sulle vajaliku elukeskkonna ära”, ei ole minu teada veel suudetud leida.
Tundub, et erimeelsuste juured keskkonnaküsimustes peituvad märkimisväärselt erinevates aluseeldustes, millest lähtuvalt erinevad inimesed ja ühiskonnarühmad oma seisukohti kujundavad – inforuumi erinevates osades liiguvad erinevad narratiivid ja teave, erinevate leeride vahel valitseb vastastikune usaldamatus, mille tagajärjel on avatud suhtlus ja rahumeelne arutelu ühiskonnas üha kiduram. Kas olete sellega nõus? Kui jah, siis mida saaks ja tuleks Teie arvates teha olukorra parandamiseks?
Mind paneb väga muretsema see, et meil puudub ühiskonnas ühine reaalsus. Selle kõnekas näide on metsa uurivad teadlased: kui viia erinevate uurimisgruppide ja ülikoolide teadlased samasse metsatukka, siis näevad ühed eelkõige ressurssi ja teised eelkõige ökosüsteeme. Kui juba sama valdkonda uurivate teadlaste hulgas esinevad nii erinevad vaated, pole ime, et sama suured erimeelsused valitsevad ka erinevate ühiskonnarühmade vahel: ettevõtjate, poliitikute ja looduskaitsjate. Selline erinev reaalsus on meil valdav väga paljudes küsimustes, vaktsiinidest sotsiaalpoliitika ja majanduseni. Kui puudub ühine reaalsus, on väga raske ühiselt probleeme defineerida, neile lahenduste otsimisest rääkimata. Olen nõus, et erimeelsuste üheks põhjuseks on erinevad aluseeldused, aga lisaks ka alususkumused nii inimeste olemuse, väärtushinnangute, ühiskonna toimimise kui palju muu kohta. Lisaks eeldustele ja uskumustele on üheks maailma nägemise ja tõlgendamise filtriks väärtused: kas üldse ja kui kõrgelt midagi hindame. Ühed näevad kodutut kui laiska ja nõrka inimest, teised aga näevad inimest, kes näiteks kehva koduse tausta ning sellest tulenevalt kehva hariduse ja puudulike sotsiaalsete oskuste tõttu ei ole leidnud tööd või suutnud töökohta hoida ja on nüüd jõudnud tänavale.
Nii aluseelduste, -uskumuste kui väärtuste puhul on suur küsimus, kust me need endale saame. Erinevad uuringud on näidanud, et vasak- ja parempoolsete vaadetega inimeste ajudes tekivad sama pildi või videoklipi peale erinevad reaktsioonide mustrid. Samas on selge, et inimesi mõjutab ka ümbritsev keskkond, sest paljud inimesed muudavad oma poliitilisi ja muid vaateid elu jooksul.
Üks erinevate vaadete ja seisukohtade põhjus on nn elevandi probleem: oleme inimestena ehitanud endale maailma, kus üksikinimesel on selle keerukust pea sama võimatu tajuda ja sellest aru saada, kui pimedas toas elevanti ära tunda. Kui tunneme erinevaid tükke elevandist, siis on meie maailmanägemine erineval kombel lünklik ja raske on leida ühist keelt.
Lisakihi keerukust annab veel juurde inimese olemus: oleme sotsiaalsed loomad, kellele üksindus sobib enamasti üsna halvasti, hoolimata sellest, mida neoliberalism meile räägib, ja seega soovime me kõik kuuluda mingitesse gruppidesse. Grupikuuluvuse aluseks on muu hulgas ühised väärtused, uskumused ja vaated. Kui teatud teemad või seisukohad nende suhtes on mingil põhjusel seotud tugevalt identiteedi külge, ei soovi inimesed kogukonna kaotamise hirmus uusi teadmisi ja seisukohti omaks võtta.
Lahendusi on sellele probleemide puntrale väga raske pakkuda. Esiteks saab iga inimene olla passiivse tarbija asemel aktiivne kodanik ja üritada maailma toimimisest aru saada – meil on rohkem teadmisi kui kunagi varem. Teiseks saame me üritada analüüsida iseennast – oma alususkumuste ja -eelduste ning väärtuste olemust ja paikapidavust. Kui palju oleme me nende peale mõelnud ja kui suur osa on instinktiivne põlvenõksu-reaktsioon? Ma ise üritan igapäevaselt ennast jälgida, kas ja kuidas ma filtreerin infot vastavalt sellele, kui palju see langeb mu seisukohtadega kokku.
Olete öelnud, et Teile teeb suurt muret Eesti looduskaitsjate hulgas olevate inimeste hulk, kes eitavad kliimamuutuse inimtekkelisust. Selle peale tahaks kohe küsida, et mis seda Teie arvates põhjustab, sest teadus on ju selles küsimuses ülekaalukalt üksmeelne ja ka looduskaitsjad ise rõhutavad teaduspõhisuse olulisust? Miski on siin pildil justkui valesti.
Kolmanda põhjusena näen hirmu konkurentsi ees – viimastel aastatel on kliimakriis olnud suurema tähelepanu all, mis võib tekitada tunde, et “päris looduskaitsele” enam nii palju tähelepanu ja ressursse ei jätku.
Neljas põhjus on kliimapoliitika enda problemaatilisus – kuna tänane kliimapoliitika põhineb tihti kitsal ja ekslikul süsinikukesksel vaatel ning selle kujundamist torpedeerivad erinevad jõud, on ka selle ellu viimises sees vead, mis on vastuolus teaduse ja laiapõhjalise looduskaitsega. Näidetena võib siin tuua puidu energiaks põletamise kasvuhoonegaaside heite nulliks lugemine, kuigi tegelikult on heide olemas; biokütuste, nagu palmiõli ja maisist tehtud etanooli tootmise toetamine, kuigi nendega kaasnevad vihmametsade hävitamine ja monokultuursed, “surnud” põllud; tuuleparke rajatakse metsa (sest inimesed ei taha neid enda lähedale), levib rohepesu jpm. Siinkohal on muidugi väga oluline meeles pidada, et teadlased ja keskkonnakaitseorganisatsioonid osutasid eelloetletud tegevuste problemaatilisusele juba enne vastavate regulatsioonide kehtestamist. Kuid peamiselt erinevate ärihuvide tugeva lobi tõttu neid tegevusi võimaldavad regulatsioonid siiski kehtestati.
Rääkisime kliimamuutusest, mis on pelgalt üks paljudest keskkonnapiiride ületamise sümptomitest (elurikkuse vähenemise, maakasutuse muutuse, uute inimtekkeliste mõjurite kuhjumise, aineringide häiringute ja magevee liigtarbimise kõrval). Keskkonnapiiride ületamine tuleneb otseselt energia ja loodusressursside tarbimise ja nendega käsikäes käiva reostuse eksponentsiaalsest kasvust viimase poolsajandi või enama jooksul, mida omakorda on vedanud kasvule orienteeritud majandussüsteem ja (üle)tarbima õhutav ühiskonnamudel. Ometigi keskendub rohepööre sisuliselt vaid kliimaprobleemile ja seni tõendamatu kestliku majanduskasvuni jõudmisele. Miks paljud keskkonnakriisi tegelikest põhjustest teadlikud inimesed ikkagi rohepööret toetavad ja kas Teile ei tundu, et see vaid aitab ökoloogilise kriisi juurprobleemidega tegelemist edasi lükata ning jätkata liikumist jätkusuutmatul trajektooril?
Esiteks, me tegelikult ei ole ju Eestis rohepööret ühiselt ja üheselt defineerinud. Igaühe peas on see erinev, avalikus arutelus on see miski udune asi, millest poliitikud vahepeal rääkisid, tihti viidates Brüsselist tulevatele käsulaudadele.
Euroopa Liidus võib rohepööret vaadata läbi Euroopa rohelise kokkuleppe (Green Deal). Rohekokkuleppe peamiseks eesmärgiks seati Pariisi kliimaleppe ning noorte kliimastreikide tuules küll kliimaneutraalsus, aga selle ja seda ellu viima kavandatud õigusaktide paketi haare on oluliselt laiem: see hõlmab elurikkuse kaitset ja looduse taastamist, inimtekkelise saaste vähendamist, jätkusuutliku toidusüsteemi loomist, ringmajandust, transpordi ja hoonete ümberkorraldamist jpm ehk see vastab üsna hästi planeedi taluvuspiiride jaotusele. Lisaks olid roheleppe osaks õiglase ülemineku toetamine ning maksustamise ja rahastamisreeglite muutmine, et nihutada investeeringuid fossiilkütustelt ja muudelt keskkonnakahjulikelt tegevustelt eemale. Minu jaoks oli tegemist üliambitsioonika ja eesrindliku poliitilise plaaniga, arvestades meie ühiskondlikku ja poliitilist reaalsust, mis suures osas ei aktsepteeri meie looduskeskkonna tegelikku olukorda ning inimtegevuse mõju sellele. Lisaks peame arvestama, et Euroopa Liidu võimu ulatus on tugevalt piiratud, eriti keskkonna valdkonnas. Näiteks metsanduses EL-il peaaegu puudub õigus midagi teha, sest see on liikmesriikide pärusmaa.
Eks nüüdseks on ka näha, et Euroopa Komisjon ei saanud teha isegi seda, mida ta eelnõudes ette pani, sest liikmesriikide valitsuste esindajad Euroopa Liidu Nõukogus ja valijate esindajad Euroopa Parlamendis seda ei soovinud. Enamikku Euroopa Komisjoni eelnõusid lahjendati väga palju – kõige tuntum näide on vast looduse taastamise määrus, mis nuditi nii ära, et seal on siduvaid ja jõustatavaid kohustusi napilt. Energia maksustamise direktiivi muutmise arutelud seisavad liikmesriikide vastuseisu tõttu juba aastaid ning pestitsiidide vähendamise eelnõu pidi komisjon tugeva vastuseisu tõttu tagasi võtma.
Paradoksaalselt on eriti tugev vastuseis keskkonda kaitsvatele meetmetele olnud põllumajanduses, kus põlluharijad ja loomakasvatajad nõuavad korraga suuremaid kompensatsioone järjest muutlikuma ilma tõttu suurenevate kahjude eest, kuid samal ajal põletasid protestidel heinapalle, traktorirehve ning Brüsselis Europarlamendi hoone ees isegi ühe puu, et sundida poliitikuid mitte vähendama pestitsiidide kasutust ega kehtestama nõudeid elurikkuse suurendamiseks põldudel või loomade heaolu suurendavaid regulatsioone.
Põllumajandussektori kriis on hea näide metakriisist: põllumajandustootmine koondub järjest rohkem suurfirmade kätte, kes suudavad toota efektiivsemalt, osta kallimaid masinaid, mis tasuvad ära vaid suurte põllumaade või loomakasvatuste puhul, ning paremini taluda saagi kõikumistest või seakatku sarnastest probleemidest põhjustatud majanduslikke raskusi. Lisaks suudavad suurfirmad, sh masinate ja kemikaalide tootjad, palju tugevamalt mõjutada poliitikuid kehtestama toetusi ja regulatsioone, mis toetavad nende ärimudeleid. Nii ongi paljud põlluharijad ja loomapidajad suurfirmade kontrolli all pea samamoodi, nagu omal ajal talupojad mõisamaadel. Viljaseeme ja taimekaitsevahendid tulevad hooaja alguses laenu peale suurfirmadelt, kes kirjutavad ette, millal külvata ja millal väetada-tõrjuda, sõltumata tegelikust olukorrast põllul. Traktorite ja muude kallite masinate liising vajab tasumist ning toodangu kokkuostuhinda dikteerib maailmaturg. Kui saak on kehv või liiga hea (turuhinnad langevad suurema pakkumise tõttu), siis ei ole võimalik laene tagasi maksta ning võlgnevused kuhjuvad. Mitme halva aasta järel tekib vajadus müüa talupidamine suurettevõttele, kes suudab tõhusamalt majandada. Väga raske on sellises olukorras väiketootjatele pahaks panna, kui nad oma aastatega kogunenud frustratsiooni meeleavaldustel välja elavad. Seda frustratsiooni ja meelepaha kasutavad kavalalt ära suurettevõtted ning agrokeemia ja põllutehnika tootjad, et lobistada jätkuvalt regulatsioone ja toetusmeetmeid, mis on nende, mitte väiketootjate ja tarbijate huvides.
Masinate ja kemikaalide tootjad ning ka suured toiduainetööstuse ettevõtted on tihti börsifirmad, mis on orienteeritud kvartalitulemustele ja lühiajalise kasumi maksimeerimisele, mitte pikaajalisele vaatele, mis võimaldaks teha vajalikke investeeringuid teadus- ja arendustegevusse uute tehnoloogiate arendamiseks või vanade juurde naasmiseks. Iga välja töötatud masina või kemikaali müüki tuleb maksimeerida.
Lisaks peame põllumajanduse puhul meeles pidama, et tegelikult selles valdkonnas vaba turg puudub. Pea kõik riigid maksavad põllumajandussektorile suuri toetusi, mis aitab hoida toidutoorme hinda all. Näiteks piima kokkuostuhind on Eestis püsinud üle 10 aasta üsna samal tasemel, kuigi elukallidus on tõusnud väga palju. Ilma toetusteta oleks Eesti ja paljude teiste riikide põllumajandustegevus juba lõppenud.
Teiseks peame rääkima rohepöörde toetamisest. Minu arvates on väga suur probleem, et enamus inimesi tõlgendab rohepööret kitsalt kliimapoliitikana ning sellegi juures veel kitsamalt kliimaneutraalsuse saavutamisena. Mina arvan, et enamus rohepöörde toetajatest ei saa aru kliima- ja keskkonnakriisi tegelikest põhjustest – nad saavad aru kliimasoojenemise, elurikkuse kao jt probleemide inimtekkelisuse loodusteaduslikust, kuid mitte selle sotsiaalteaduslikust poolest. Ka ei saada tihti aru, kuidas erinevad keskkonnaprobleemid on omavahel seotud ja üksteist võimendavad. Nad ei ole neid paljusid keerukaid seoseid avastanud ja seepärast nad arvavadki, et kui vahetada ära vaid meie energiaallikas taastuvenergia vastu, on võimalik saavutada kliimaneutraalsus ja kogu meie elu võib senisena jätkuda.
Mul oleks väga hea meel, kui inimesed toetaksid rohepööret kasvõi määral, mida hõlmab ELi rohelepe, aga neid inimesi on üsna vähe. Kliima- ja keskkonnakriisi juurpõhjustest aru saavate inimeste hulgas paistab olevat väga vähe inimesi, kes tingimusteta toetavad praegust kitsa fookusega kliimapoliitikat, küll aga laiemalt rohepööret. Praeguste meetmete ja tegevuste (osaline) toetamine võib tuleneda mitmest erinevast mõtteviisist. Kõige tõenäolisem selgitus tundub mulle „parem varblane peos kui tuvi katusel“. Kuna aega ei ole kaotada, siis parem on teha midagigi – näiteks arendada taastuvenergiat või võtta kasutusele korduvkasutatavad nõud avalikel üritustel –, et vähendada keskkonnakahju, harjutada inimesi keskkonnasäästlike tegevustega ja võita aega suurema ulatusega tegevustele toetuse otsimiseks. Ka mina ise ei saanud kliima- ja keskkonnateemadel „valgustatuks“ üleöö, vaid minu esimesed sammud olid kasutatud riiete ostmine ja riidest kottide kasutamine kilekottide asemel. Sellest edasi tekkis huvi teema vastu ning teadmiste kasvades valmisolek suuremateks muutusteks.
Kuna enamus inimesi ei tea sisuliselt mitte midagi ei kliima- ja keskkonnakriisi ega laiemalt metakriisi põhjuste kohta ning lisaks on tugev lobi status quo või vähemalt kasvunarratiivi säilitamiseks, on pea võimatu ühekorraga ja üleöö ellu viia poliitikaid, mis koheselt adresseeriks juurpõhjuseid. Ei ole võimalik minna lasteaiast ülikooli. Minu jaoks on see olnud väga valus õppetund nii oma töös kui isiklikus elus. Esialgu tuleb inimestele selgitada, miks taastuvenergia on odavam ja neile kasulik, samal ajal taustal fossiilkütuste subsiidiumite vastu võideldes. Kõigest korraga ei ole aga võimalik rääkida. Pean iseendale tihti meelde tuletama küsimust: „Do you want to win or do you want to be right?“ (kas tahad võita või et sul oleks õigus – toim). Kuigi peavoolu majandusteaduse üheks eelduseks on inimeste ratsionaalsus, oleme me siiski inimesed oma identiteedi, tunnete ja mõtetega ning seepärast on tegelikkuses tihti n-ö koera saba jupi kaupa raiumine palju vähem valus.
Teie tütar on Eesti ilmselt üks tuntumaid kliimaaktiviste ja ka Te ise olete pikka aega kliimavõitluse eesrindel tegutsenud. Kas olete ise või on Teie tütar seetõttu kogenud keskkonnaängi ning kuidas olete sellega toime tulnud?
Keskkonnaäng on minu ja tema ja tegelikult kogu meie pere elu osa juba aastaid. Eks me liigume leina tsükli erinevate etappide vahel endiselt edasi-tagasi, sest ühelt poolt näitavad nii maailmas toimuv kui värsked teadusuuringud, kui palju oleme kliima- ja keskkonnakriisi praegust ja tulevast tõsidust alahinnanud. Teiselt poolt annab seesama nii lootust, kui suurendab muret, sest näeme nii väikseid edusamme kui suuremaid tagasilööke. Lisaks ökoängile on Eestis elades täiesti reaalne ka sõjahirm.
Mind aitab ökoängi ja sõjahirmu vastu ise millegi oma kätega tegemine ja uute, kriisis kasulike oskuste omandamine – õpin veidi toitu kasvatama, seemneid võtma, oma riideid parandama, vähem mugavalt läbi ajama. Minul aitab sõjahirmu vastu Ukraina varjevõrkude jaoks materjali ettevalmistamine, põhiliselt riiete „puhtaks lõikamine“ (nööpide-lukkude ja õmbluste eemaldamine). Teen seda pea igal õhtul tunnike-kaks telekast Aktuaalset Kaamerat jms vaadates. Sellised väiksed asjad võivad tunduda mõttetud, aga kahe nädalaga tekkivat kotitäit varjevõrkude materjali vaadates või rõõmustades kampsuni üle, mis tänu kaks aastat tagasi tehtud parandusele on endiselt kasutuskõlblik, näen, et igal tegevusel on mõju.
Me kipume alahindama igaühe väikeste sammude tähtsust ja kogumõju, mille tõttu me laseme jõuetusest käed rippu ja ei tee neidki, rääkimata suurematest. Kui igaüks Eestis jätab igal toidupoes käigul kasutamata 5 õhukest kilekotti ja 2 suurt kilekotti või paberkotti, tähendab see, et aastas saab jätta tootmata umbkaudu 300 miljonit väikest kilekotti ja 100 miljonit kile- võib paberkotti. Lisame siia veel riidepoes, raamatupoes ja mujal käigud – saame kokku suurusjärgus pool miljardit kotti. See tähendab tuntavat kogust naftat, mida pole vaja välja pumbata, ja metsa, mida pole vaja langetada. Kui seda teeks ainult kasvõi Euroopa Liidu inimesed, keda on pool miljardit, oleks nähtav efekt 400 korda suurem!
Suurematel sammudel on suurem mõju – iga uue riideeseme ja jalanõu ostu edasilükkamine või iga teise asja kasutatult ostmine, telefoni aasta võrra kauem kasutamine, halloweeni ning valentinipäeva nänni ja mõttetute jõulukingituste ostmata jätmine, tudengikorteri või koolilapse toa sisustamine põhiliselt kasutatud mööbliga ei võta midagi ära meie elukvaliteedilt, jätab meile rohkem raha taskusse ning vähendab survet planeedi taluvuspiiridele. Kliima- ja keskkonnakriisi lahenduste debatis kulutatakse minu arust liialt palju aega ja energiat küsimusele, kas vaja on süsteemseid või individuaalseid muutusi. Tihti pisendatakse individuaalsete muutuste osa ning raamistatakse seda kui vastutuse ära lükkamist ettevõtetelt ja poliitikutelt. Minu arvates on vaja mõlemaid ja ühte ei saa ilma teiseta – kui inimesed pole nõus maksma asjade eest vastavalt nende keskkonnamõjule, siis ei saa poliitikud automaksu või lennukikütuse aktsiisi kehtestada ega autokütuse aktsiisi tõsta. Kui inimesed pole nõus korduvkasutatavate nõudega kaasneva väikese ebamugavusega avalikel üritustel, on ettevõtetel keeruline rakendada korduvkasutuspakendeid või muid lahendusi, näiteks toidu poes või restoranis kaasamüügil, keerukamatest muutustest rääkimata.
Lõpetuseks, kui saaksite anda noortele ühe soovituse, siis mis see oleks?
Ma annaks hea meelega soovituse täiskasvanutele: tegutsege nii, et noored saaksid päriselt uskuda, et eelnevad põlvkonnad hoolivad nende tulevikust. Kui täiskasvanud käituvad nagu jonnivad lapsed ja üritavad vastutuse tuleviku päästmise eest lükata noortele, peavad noored liiga vara küpseks saama ja põlevad läbi. Näen liialt palju enda ümber suhtumist “ah, mis nüüd mina, ma olen nii vana ja enam ei muutu, las tulevad uued põlvkonnad ja muudavad maailma paremaks”.