Trinokkel usutles Nelijärve puhkekeskuses 2.-3. oktoobril toimuval konverentsil „Elu kasvujärgses Eestis“ esinevat Giorgos Kallist, kes on maailma suurima tasaarengu uurimisprojekti REAL: A Postgrowth Deal juhtiv uurija ning tasaarengu globaalseks südameks peetava mõttekoja Research & Degrowth International endine president. Ökoloogilise majandusteaduse esindajana uurib ta, millised peavad olema poliitilised tingimused sotsiaal-ökoloogiliste süvamuutuste saavutamiseks.
Trinokkel × Giorgos Kallis
Giorgos Kallis: tasaareng soovib muuta eesootavad rasked ajad vähem raskeks, mitte kõike vähendada
Kas tasaareng on siht või tee?
Niivõrd kui see tähendab loobumist senisest kasvumudelist, on see ühtaegu nii tee kui ka siht. Ma ei näe tasaarengut kvantitatiivse vähendamisena või teekonnana mingi stabiilse uue kvantitatiivse seisundini. Pigem mõistan ma tasaarengut kui märksõna, mis väljendab erinevaid tundeid – erinevaid viise, kuidas selles maailmas olla ja elada – ja selles mõttes on see ka siht, isegi kui „tasaareng“ ei ole just parim sõna meeldiva sihi kirjeldamiseks.
Selgitage palun lühidalt, mida tähendaks keskmisele inimesele SKP ja tootmise kasvule rajatud majandussüsteemi asendamine tasaarenguga.
See tähendaks tähendusrikkamat ja rahulikumat elu. Elu, kus saab veeta aega oma lähedastega ning tegeleda ühiskondlikult oluliste ülesannetega, olles täiesti kindel, et sinu toimetulek ja põhivajadused on tagatud.
Kuidas lahendada teerajaja dilemma? On selge, et iga ühiskond, mis lõpuks tasaarengu kasuks otsustab, peab veel pikka aega toimima kasvule rajatud avatud maailmamajanduses.
Kui see teed rajav majandus suudab oma kodanikele tagada heaolu ja turvatunde, siis ei satu ta ebasoodsasse olukorda. Loomulikult on küsimusi, mis puudutavad kapitali vastuseisu või väljavoolu, samuti geopoliitilisi kaitseküsimusi, kuid need sõltuvad konkreetsetest asjaoludest. Me ei saa neid esitada kui universaalseid seaduspärasusi ega väita, et need muudavad ülemineku kasvujärgsesse ühiskonda võimatuks.
Olete olnud osa tasaarengu uurimisest ja liikumisest peaaegu kaks aastakümmet. Kuidas on liikumine selle aja jooksul arenenud, nii sisemiselt kui ka avalikkuse silmis?
Raske on öelda, sest olen osa sellest liikumisest. Küll aga näen ma tõuse ja mõõnu, tippe eri riikides ja uut algust mujal. Näiteks rääkisin hiljuti sõbraga Kreekast, kes üllatus, et tasaareng kogub hoogu ingliskeelses maailmas, kuna Kreekas oli arutelu palju aktiivsem ja häälekam umbes 2015. aastal. Eestis toimub selle temaatika tõus praegu. Arvan, et küsimused, mida tasaareng esitab, on universaalsed ja ei kao kuskile – sõltuvalt poliitilisest kliimast ja ajaloolisest arengust võidakse neid küsimusi rohkem või vähem summutada, kuid nad tulevad alati jõuliselt tagasi, sest neid ei saa vältida.
Täna on teie põhitöö REAL: The Postgrowth Deal projektis juhtiva uurijana. Kas võib öelda, et Euroopa Komisjoni 10 miljoni euro suurune toetus oli pöördeline moment tasaarengu uurimises? Kas liikumine on nüüd väljunud pilkamisfaasist?
Arvan, et tasaarengu pilkamisfaas jäi juba ammu selja taha – seda näitavad juhtivate teadlaste tippajakirjades avaldatud artiklid. Selle projekti võitmine oli vaid järjekordne tõend, et tegemist on olulise ja pakilise uurimisvaldkonnaga. The Postgrowth Deal on viieaastane projekt, mille eesmärk on luua mudeleid ja kavandeid, milline võiks Euroopa üleminek kasvujärgsesse ühiskonda välja näha ja millistel tingimustel see võiks toimuda.
Kujutleme tulevikku, kus tasaareng on olnud edukas. Milline meie elu siis välja näeks? Kas me saame seda võrrelda millegagi, mis on ajaloos juba olnud, või on see täiesti uus?
Tulevik saab olema täiesti teistsugune, samas tugineb ta olemasolevatele elementidele. Ma ei usu, et saame seda otseselt võrrelda mõne ajaloolise perioodiga, küll aga suurte epohhidevaheliste muutustega – näiteks üleminekuga feodalismist kapitalismi ja sotsialismi. Milline meie elu saab olema, sõltub sellest, kus me elame. Kuid mõned ühised tunnused on väljendatavad mõistetega nagu piisavus, kogukondlikkus, ühiskasutus.
Paljud intelligentsed inimesed poliitikas ja mujal (äris, ülikoolides jne) saavad aru globaalse kriisi olemusest, kuid soovivad jätkata senisel kursil, sest neil pole aimugi, milline võiks välja näha maailm ilma kasvuta. See on sama palju kujutlusvõime ja psühholoogia kriis (hirm tundmatu ees) kui miski muu, kas pole?
Kui see vaid oleks nii lihtne. Kardan, et paljud inimesed on praegusesse mudelisse liiga palju investeerinud – nad sõltuvad sellest ega taha seda kaotada. Pigem eelistatakse, et me kõik hukkume koos, kui et püüaks midagi muuta. See ei ole lihtsalt vale teadvuse või psühholoogiliste hoiakute küsimus, kuigi näib sellele viitavat – see on seotud ka väärtuse kaotanud varade, kasumi ja võimuga, sealhulgas majandusliku ja sõjalise jõuga. Ja neid on palju raskem muuta, sest kulisside taga tegutsevad mõjuvõimsad inimesed, kes soovivad et asjad jääksid samaks või isegi pöörduksid tagasi varasemasse, repressiivsemasse seisundisse.
Kuidas „müüa“ tasaarengu ideed poliitikas, teades, et inimesed ootavad heaolu kasvu ja jõukuse suurenemist ning tõenäoliselt ei hääleta kellegi poolt, kes ütleb: „Rasked ajad on ees. Me peame kõike vähendama.“
Rasked ajad on niikuinii ees, ja seda teavad kõik. Tasaareng on ettepanek muuta need ajad vähem raskeks – ning just nii tuleks seda esitleda, mitte kui kõige vähendamist. Kes üldse esitleks seda kui kõige vähendamist? See oleks ju tobe.
2019. aastal pühendasite oma raamatus „Limits“ (tõlkes “Piirid” – toim) ühe peatüki piiride kultuurile, väites, et „inimesed on loomult kaldu piiride, mitte nende puudumise poole“. Kuidas jõudsite selle järelduseni ja millised võiksid olla sammud sellise kultuuri kujundamiseks?
Lõpmatus on surm, ja see hirmutab meid. Meil on loomupärane kalduvus luua kaosest korda, seada piire piiritule. Kuidas seda kultuuri kujundada, on suur küsimus, kuid hea algus oleks, kui meie valdavates lugudes ja kunstis kajastuks rohkem piiride kultuuri. Raamatus räägin pikalt antiiktragöödiast kui kunstilisest piiride vormist ja võrdlen seda Hollywoodi süžeega – mis ei tekkinud juhuslikult, vaid kujunes välja koloniseerival piirialal –, kus kangelane seisab alati silmitsi piiridega, mida ta peab ületama. Kreeka tragöödias sünnib tragöödia hoopis sellest, et kaks kangelast, näiteks Kreon ja Antigone, jäävad enda tõe juurde lõpuni, mis viib mõlema hukuni. Hollywoodi linateostes seevastu (mõtlen siin vesterne, mis jutustavad koloniseerimise ja põlisrahvaste genotsiidi lugu asunike vaatepunktist, pestes need teod maailma südametunnistuse ees puhtaks) seisab kangelane loo alguses vastamisi piiriga (asunike puhul olid selleks indiaanlased), mille vastu ta võitleb ja mille ta lõpuks ületab – õnneliku lõpuni. Mõelge, kui paljusid meist on kultuuriliselt vorminud Hollywoodi filmid, mis sisendavad meile lihtsustatud arusaama: elu on jada piire, mis takistavad meie vabadust ning kangelaseks saamiseks tuleb nende vastu võidelda ja neist üle olla.
Vaja on kooskõlastatud ja vastastikku seotud muutusi eri tasanditel – isiklikust kogukondliku ja munitsipaal- ning riiklikuni. Kuid eelkõige peab alustama poliitilisest organiseerumisest ja liitlassuhete loomisest.
Milline on demokraatia roll tasaarengu teel/üleminekus?
Demokraatia on kesksel kohal – aga päris, vahetu demokraatia, mitte see kiiresti hääbuv demokraatia hale vari, mis meil praegu on.
Viimane küsimus, kuidas on Teie isiklik elu viimastel aastatel „tasaarenenud“? Mille üle tunnete uhkust ja milliste „piiride“ osas peaksite ise veel tööd tegema?
Pandeemia ajal sündisid mul kaksikud. Minu isiklik ruum on koomale tõmbunud ja keskendumine iseendale, oma eesmärkidele ja saavutustele on vähenenud ning ma olen oma energia suunanud nende kahe imelise olendi kaitsmisele ja heaolule, kes täidavad mu elu rõõmu ja tähendusega. Mul on siiski vaja veel isiklike piiridega tööd teha – näiteks mitte võrrelda end teiste teadlastega ja mitte seada endale võimatuid eesmärke, mida ma ei suuda täita ja mis teevad elu väljakannatamatult lühikeseks. Aga kas me kõik ei ole samas olukorras?