Nagu poleks Eestil juba niigi tegemist kaitsmaks oma rahvast keskkonna-, ühiskondliku ja majanduskriiside eest, oleme sunnitud üha rohkem oma tähelepanu viima idanaabrist agressorile. Oleme keeruliste poliitiliste valikute ees: milliste jätkusuutliku elu kriitiliste osade arvelt suurendada kaitsekulutusi? Või kas oleks hoopis võimalik julgeolekut suurendades tegeleda ka teiste kriiside leevendamisega?

Selle fookussessiooniga soovime väita, et kaitsevõimekuse ei taga ainult peavoolumeedias domineeriv suurtükkide ja õhutõrje suund. Meie kaitsevõimet ja heidutust saab suurendada ka tsiviilvalmiduse, elanikkonnakaitse ja koostöö parandamise kaudu kogukondades ja/või tehes arukalt tihedat koostööd meie välisliitlastega.