Vikerkaar. Jäätmete planeet – elu entroopia ajastul
Igal sekundil visatakse maailmas minema veoautokoormatäis tekstiile. Enamik neist jõuab prügimägedele, mida on näha kosmosest. Me elame planeedil, mis muutub prügiks kiiremini, kui jõuame aru saada. Kui kõnnime mööda Eestimaa randu või soid ja märkame plastpudeleid või kommipabereid, tunneme sageli soovi need ära korjata. See annab meile tunde, et oleme midagi parandanud. Ent nähtavad jäätmed on vaid jäämäe tipp. Suurem osa kahjust jääb meie eest varjatuks, see toimub kaugel, inimeste ja ökosüsteemide arvelt, mida me ei näe (kas Tšiilis, Ghanas või mujal). Meie eluviis – mugav, külluslik, kiire – tekitab süsteemse ja nähtamatu entroopia: hävingu, mille kulud kantakse üle teistele inimestele ja tulevastele põlvedele. Kui me sellest ei räägi, siis jääme vaikimisi osalisteks majandussüsteemis, mis muudab elu järjest raskemaks.
Prügiplaneet: nähtav ja nähtamatu lagunemine
Meie silme eest enamasti varjatult kasvavad üle maailma tohutud jäätmekogumid. Näiteks „Suur Vaikse ookeani prügila“ (Great Pacific Garbage Patch) sisaldab umbes 130 000 tonni plastikut, mis on laiali 1,6 miljoni ruutkilomeetri suurusel alal. Ookeanihoovuste poolt liikumas hoitav keeris koosneb peamiselt mikroplastist ja väiksematest osadest, mis loovad pigem häguse vee kui nähtava prügisaarekese.
Tšiilis Atacama kõrbes asuva Alto Hospicio lähedal ebaseaduslikes prügilates on ligi 59 000 tonni kasutatud riideid. Piirkonna kuiv kliima aeglustab lagunemist, mistõttu prügilad kasvavad kontrollimatult. Tahtlikud tulekahjud, mis on sageli süüdatud prügiveotasude vältimiseks, eraldavad mürgist suitsu, mis kahjustab nii inimesi kui ka keskkonda. Ainuüksi 2022. aastal viskas EL ära 6,94 miljonit tonni tekstiile (ligikaudu 16 kg inimese kohta), millest vaid 30–40% läks ringlusse. 4–9% riietest hävitatakse juba enne kasutamist, sest need tagastatakse sageli kohe pärast veebist ostmist.
Ghana Agbogbloshies, kunagi Aafrika suurimas elektroonikajäätmete prügilas, teenivad kliimamuutuste tõttu ümber asunud inimesed elatist, sorteerides kasutuselt kõrvaldatud elektroonikaseadmeid, et neist väärtuslikke metalle välja võtta. Selle käigus põletavad nad kaableid ja hingavad sisse mürgiseid aure, puutudes kokku enam kui 1000 kahjuliku kemikaaliga, mis põhjustavad vähki, hingamisteede haigusi ja teisi pikaajalisi tervisekahjustusi. Väljavõetud väärismetallid eksporditakse Euroopasse ja Aasiasse, maha jäävad saaste, terviseprobleemid ja rikutud keskkond.
Imperiaalne eluviis: kes maksab meie mugavuse eest?
Need näited toovad esile karmi tõe: kui jõukad tarbijad naudivad mugavusi, tasutakse ületootmise ja ülemäärase tarbimise keskkonna- ja sotsiaalsed kulud mujal. Me kõik oleme selle süsteemi osa, sageli tahtmatult.
Sotsioloogid Ulrich Brand ja Markus Wissen nimetavad seda süsteemi „imperiaalseks eluviisiks“.[1] Eluviis hõlmab igapäevaseid harjumusi, tegevusi, toitumist, liikumist, töö- ja puhkusekorraldust, aga ka väärtushinnanguid ja ellusuhtumist. Ajalooliselt elasid mugavuses ainult kuninglik perekond ja aristokraadid, keda pidas ülal nimetute teenijate ja pärisorjade töö. Tänapäeval elavad paljud meist mugavust ja küllust täis elu, mis oleks sajand tagasi olnud mõeldamatu.
Me ostame supermarketitest toitu, teadmata, kus ja kuidas see on toodetud. Me ostame odavaid riideid, teadmata, kes need on valmistanud. Meie elektroonikaseadmed, mille valmistamisel on kasutatud haruldasi mineraale, käivad enne meieni jõudmist läbi lugematuist kätest ja läbivad lugematuid kilomeetreid. Lennureisid ja lõputu meelelahutus on muutunud tavaliseks luksuseks. Kuid nagu minevikus aristokraatidel, sõltub ka meie tänapäevane mugavus tööjõust, ressurssidest ja jäätmetest, mis eksporditakse mujale, sageli juba niigi ekspluateeritud paikadesse ja kogukondadesse. Kõige teadlikumgi inimene ei saa täielikult välistada oma mõju teistele piirkondadele.
Kuid see süsteem on hakanud mõranema. Nagu Titanicu ülemiste tekkide reisijad, ei ole paljud meist teadlikud, et meie maailmamajandus on aeglaselt uppumas, samal ajal kui alumistel tekkidel olevad inimesed – kes kannatavad kõige rohkem keskkonna kokkuvarisemise, vaesuse ja ümberasustamise all – juba päriselt upuvadki. Me elame oma planeedi piire rikkudes. Jätkates üha kiirenevat tootmist ja tarbimist, loome jäätmetest, ebaõiglusest ja kriisidest üleküllastatud „jäätmete planeeti“.
Brand ja Wissen rõhutavad, kuidas niisugune elustiil mitte ainult ei soodusta globaalseid kriise nagu kliimamuutus, bioloogilise mitmekesisuse kadu, majanduslik ebastabiilsus ja geopoliitilised konfliktid, vaid ka stabiliseerib sotsiaalseid süsteeme, mis teda toetavad. Pärast 2007. aasta majanduskriisi aitas odavate toiduainete ja kaupade import põhjapoolkeral elatustaset säilitada. Globaalse Lõuna inimestele ja ökosüsteemidele läks see aga kalliks maksma.
Hiina, India ja Brasiilia arendavad kapitalistlikku tarbimiskultuuri, sealsed kesk- ja ülemklassid soovivad sama „head elu“ kui rikastel ja keskklassi inimestel lääneriikides. See suurendab ülemaailmset konkurentsi ressursside pärast ja avaldab üha enam survet kliimale ja ökosüsteemidele. Mida rohkem need ühiskonnad nõuavad juurdepääsu mujal asuvatele ressurssidele, et oma elustiili ülal pidada, seda jätkusuutmatumaks muutub imperialistlik eluviis kõigi jaoks.
Samal ajal riskivad sisserändajad ja pagulased sageli oma eluga, püüdes jõuda nende maavarade abil rajatud rikkuse keskustesse. Neid meelitab lootus turvalisusele ja seal avanevatele võimalustele – iroonilisel kombel just see, mis on võimalik tänu nende kodumaal kriise esile kutsuda aidanud imperialistlikule eluviisile. Tekkiv pinge kutsub esile üha repressiivsemat poliitikat, mille tõenduseks on piiride militariseerimine, toorainekonfliktid ja sisserändajate süüdistamine.
Entroopia ja majandus: miks kasv ei saa olla lõputu
Kas piiratud planeedil saab majandus lõputult kasvada? See küsimus pole enam mitte üksnes filosoofiline, vaid üha rohkem teaduslik, praktiline ja eetiline. Tänapäeva majandustegevus tugineb üha suurenevale ainelisele voole: kaevandatakse toorainet, tarbitakse energiat, toodetakse kaupu ning lõpuks visatakse osa – sageli enamik – neist minema. Majandust võib kujutada kui ajas kulgevat protsessi, mis teisendab loodusvarad toodeteks, ent samal ajal tekitab jääke, mida ei saa täielikult taaskasutada. Ümbertöötlemine üksi meid ei päästa – OECD andmetel töödeldakse maailmas ümber näiteks ainult 9% plastikjäätmetest. Iga majandustegevuse akt – olgu auto tootmine, toiduaine kasvatamine või digiteenuse osutamine – vajab energiat ja materjale ning loob ka jäätmeid. Sageli jäävad jäätmed nähtamatuks või kuhjuvad kusagile kaugele: ookeanide sügavustesse, kolmanda maailma prügilatesse või atmosfääri. Tegu on inimkonna jaoks nähtamatu, kuid suure probleemiga.
Selle nähtuse keskmes on termodünaamika teine seadus – entroopia kasvamise seadus –, mille järgi iga energiamuundus viib osa energiast kasutamatusse olekusse. Iga kord, kui muudame bensiini liikumiseks või elektri valguseks, eraldub osa energiast hajusa soojusena, mida enam kasutada ei saa. See on entroopia kasv: energia ei kao, kuid muutub järjest vähem korrastatuks, vähem kasulikuks. Entroopia ei ole ainult füüsikaline nähtus – see on majanduse ja ökoloogia mõttes vältimatu paratamatus.
Nicholas Georgescu-Roegen oli üks esimesi, kes tõi entroopia mõiste majandusteadusse.[2] Tema käsituse järgi ei ole majandus ring- ega suletud süsteem, vaid ühesuunaline protsess, mis muundab madala entroopiaga ressursid – fossiilkütused, metallid ja viljaka pinnase – kõrge entroopiaga jääkideks, mis ei saa enam samal kujul ringlusse naasta. See tähendab, et igasugune tootmine on oma olemuselt dissipatiivne: see kulutab ära väärtuslikke, korrastatud ressursse ja jätab maha hajusaid, taaskasutamatuid jääke. Georgescu-Roegeni järeldus oli karm, kuid füüsikaliselt vältimatu: lõplike ja hajuvate loodusressursside korral ei saa lõputut majanduskasvu toimuda.
Entroopia ei piira mitte ainult tootmise mahtu, vaid ka selle tõhusust. Majandusajaloos on sageli viidatud tehnoloogia arengule kui kasvu mootorile – arvamusele, et me saame pidevalt rohkem toota, kasutades vähem ressursse. Teadlased on näidanud, et ajalooline majanduskasv pole tulnud niivõrd tehnoloogilisest progressist kui eksergia ehk kasuliku energia kättesaadavuse ja kasutamise kasvust.[3]
Eksergia on see osa energiast, mida saab töö tegemiseks tegelikult kasutada. Näiteks toornaftas sisalduv energia muutub eksergiaks alles siis, kui see suunatakse masinasse, mis suudab seda tööks rakendada. Robert Ayres ja Benjamin Warr rõhutavad, et majandustegevus – alates transpordist kuni toidu tootmiseni – vajab pidevalt uut eksergia sisendit. Ning see sisend ei ole lõputu. Fossiilkütused ammenduvad, alternatiivide arendamine on keeruline ja kallis ning igasuguse energia muundamisega kaasneb energiakadu ja entroopia. Seetõttu muutub iga järgmine majandustsükkel järjest vähem tõhusaks ja energiaintensiivsemaks.
Nii Ayres ja Warr kui ka Georgescu-Roegen toovad välja, kui eksitav on majanduskasvu mõtestamine lahus looduslikest ja füüsikalistest piiridest. Kasv pole abstraktne joon graafikul – see on materiaalne protsess, mis sõltub loodusvaradest, energiast ja nende ümbermuutmise võimest. Ja see protsess on seotud jäätmetekke, raiskamise ja keskkonnamõjudega, mis kuhjuvad nii lokaalselt kui globaalselt.
Domineeriv majandusmudel neoklassikaline teooria eeldab, et majandus on „ainevaba“ ja „ajaloovaba“ – see tähendab, et tootmine ja kasv on materiaalsusest lahutatavad ning sõltuvad peamiselt kapitalist ja tööjõust. Kuid selline vaade ignoreerib tõsiasja, et iga majandusprotsess on seotud füüsilise ainevahetusega: me muudame ressursid millekski muuks ja jäätmed jäävad alles. Kui see ainevahetus toimuks suletud ringis, võiksime rääkida „rohelisest kasvust“ – aga reaalses maailmas jääb alati osa materjalist ja energiast kasutamatuks. Majandus ei ole abstraktne matemaatiline õhus hõljuv suhe, millel puuduks aeg, ruum ja mateeria; ei ole abstraktne kapitali ja tööjõu süsteem, vaid füüsiline protsess, mis sõltub olulisel määral materjalist ja energiast. Sedamööda, kuidas me ajas edasi liigume, kergesti kättesaadavad fossiilsed energiaallikad ammendame ning tekitame jäätmeid kasvuhoonegaaside ja ujuvate jäätmesaarte kujul, muudame ka majanduskasvu mootori põhialuseid ja võimalusi.
Nüüdseks on globaalse tarbimise ja tootmise tase saavutanud sellise mahu, kus entroopia mõju hakkab ilmnema isegi kõrgelt arenenud ühiskondades. Energiamuundamise efektiivsus on jõudmas füüsiliste piirideni. Näiteks sisepõlemismootorite kasutegur ei saa enam oluliselt kasvada. Ringmajanduslikud lahendused, kuigi olulised, ei suuda kunagi saavutada materjalide ja energia 100%-list taaskasutust – see oleks vastuolus termodünaamikaga. Ja iga ringlussevõtu akt vajab ise uusi ressursse ja energiat, mis omakorda suurendab entroopiat.
Selles valguses muutub küsimus kasvust küsimuseks piiridest. Kui palju kasvu on veel füüsiliselt võimalik? Ja veel olulisem: kui palju kasvu on eetiliselt ja ökoloogiliselt õigustatud? Võime ka küsida: kas majanduskasv on endiselt heaolu sünonüüm, kui see toimub üha suurema raiskamise ja hävingu hinnaga? Millal muutub kasum kahjuks, tõhusus mõttetuks ja innovatsioon illusiooniks?
Ajaloos on suurem osa kasvust tulnud odava ja kergesti kättesaadava energia toel. Nüüd, kui selline energia muutub defitsiitseks ja planeet ise annab kliimamuutuse, bioloogilise mitmekesisuse kadumise, saastatuse ja sotsiaalsete pingete kaudu märku oma piiridest, vajame uut vaadet majandusele. Mitte kasvule orienteeritut, vaid sellist, mis arvestaks entroopiaga, piiratud ressursside ja elusüsteemide kestlikkusega. See ei tähendaks majanduse „seiskamist“, vaid küsimuse ümberpööramist: kas me suudame rajada heaolu mitte kasvule, vaid tasakaalule?
Ilma majanduse füüsikaliste aluste mõistmiseta jäävad meie lahendused pealiskaudseks. Entroopia ei ole ideoloogiline valik – see on loodusseadus. Ja loodusseaduste vastu ei saa hääletada ega neid delegeerida. Me saame neid arvesse võtta või nende all kannatada.
Kuigi tehnoloogia võib entroopia mõju edasi lükata, parandades tõhusust või ringlussevõttu, ei saa entroopiat ümber pöörata. Seega seisab isegi kõrgtehnoloogiline kapitalistlik majandus lõpuks silmitsi füüsiliste piiridega, millest innovatsiooni abil väljapääsu ei leia.
Meie majandusmudel käsitleb planeeti kui lõputut madala entroopiaga ressursside allikat ja lõputut kõrge entroopiaga jäätmete neelajat. Ilma põhjaliku üleminekuta stabiilsele või kahanevale majandusele, mis põhineb ökoloogilistel piiridel, füüsikaseaduste usaldamisel ja termodünaamilisel reaalsusel, oleme teel süsteemse kokkuvarisemise poole, mida ajendab entroopia ise.
Kuna me ei saa aega tagasi pöörata, siis entroopiaseadus ütleb, et kui me juba elame jäätmetega täidetud planeedil, peame edasise laienemise ja entroopia suurendamisega olema ettevaatlikud. See tähendab, et tuleb läbi mõelda iga tootmisotsus (ja tarbimisotsus), sest kõik, mida me toodame-tarbime, kõik jäätmed ja entroopia, mida me loome, jäävad meiega igaveseks.
Tarbijate unistused
Juba Karl Marx tõi esile, et kapitalismil on sisemine kalduvus pidevale struktuursele kasvule. Tootmise ja kasumi suurendamine ei ole juhuslik, vaid tuleneb süsteemi enda loogikast. Allan Schnaiberg pakkus välja nn „tootmislindi teooria“ (treadmill of production),[4] näidates, kuidas kasvav tarbimine on struktuurne paratamatus majandussüsteemis, mis sõltub pidevast laienemisest, tuues kaasa keskkonnahävingu. Konveierlindil ei saa keegi seista – igaüks peab jooksma aina kiiremini, et mitte kukkuda. Ja selleks, et rohkem toota, peab ka rohkem müüma. Nii ei ole tarbimine mitte valik, vaid süsteemi tingimus. Süsteemi keskmes on nn kasvukoalitsioon, milles osalevad nii riigid, ärid kui ka organiseeritud tööjõud: tootmine peab kasvama, et ettevõtted püsiksid konkurentsis ja säilitaksid kasumit; samal ajal vajavad riigid majanduskasvu, et tagada töökohti ja poliitilist stabiilsust; töötajatele lubatakse kasu palgatõusu ja suureneva tarbimise näol. Konsensus kasvu eeliste osas püsib, isegi kui majanduskasvu süsteem õõnestab üha enam põhilisi elusüsteeme.
Seetõttu ei toimu tarbimine enam pelgalt vajaduse rahuldamiseks, vaid süsteemi sisemise surve tõttu. Meid julgustatakse üha rohkem tarbima läbi reklaami, planeeritud aegumise, tarbimiskultuuri normide ja identiteedi kaubastamise. Tarbimine ei ole enam seotud üksnes esemete, vaid tähenduste ja kuuluvuse ostmisega – Nike’i toss, uus telefon või „keskkonnateadlik“ T-särk muutuvad mitte funktsionaalseteks objektideks, vaid sotsiaalseteks sümboliteks.
Kriitiline küsimus on: kas meie soovid on tõesti meie omad? Kui suure osa neist loob meid ümbritsev kultuur, mille eesmärk on säilitada süsteemi tarbimisvõimekust? Isegi eetilised ja poliitilised väärtused muutuvad kaubaks – T-särke loosungitega nagu „Black Lives Matter“ või „Eco-Warrior“ toodetakse sageli samades ebainimlikes tingimustes nagu iga muudki kiirmoetoodet. Seega võib isegi protest ise muutuda jätkusuutmatu süsteemi osaks.
Schnaiberg rõhutas, et raiskamine ei ole süsteemi ebaõnnestumine, vaid selle strateegiline funktsioon. Ületootmine, planeeritud aegumine ja kiirmood ei ole kõrvalnähud, vaid teadlikult ehitatud mehhanismid kasumi suurendamiseks. Globaalsete tarneahelate kaudu nihutatakse keskkonna- ja sotsiaalsed kulud ülemaailmselt vähemate õigustega piirkondadele. Raiskamine muutub klassi küsimuseks: ühed tarbivad, teised kannatavad.
Nagu Brand ja Wissen on hiljem täheldanud, toimib süsteem osalt ka seepärast, et suudab oma mõjusid normaliseerida. Normaalsus ise varjab oma hävitavat alust. Seetõttu on esimene samm nähtamatuks muutunud protsesside nähtavaks tegemine. Kuid sellest ei piisa – kriitiline teadlikkus peab väljenduma ka kollektiivses nõudmises süsteemi struktuuride muutmiseks.
Tarbimise ja tootmise ringi murdmine ei tähenda ainult ostuharjumuste muutmist – see tähendab eluviisi ja väärtushinnangute ümberkujundamist. Me ei vaja rohkem „teadlikke valikuid“ üksikisikutelt, vaid struktuurseid muutusi tootmises, mille eest saavad seista need, kelle töö hoiab süsteemi käigus.
Aeg, töö ja entroopia: miks me peaksime vähem töötama
Schnaiberg ei jäänud üksnes kriitikuks, ta nägi ka võimalusi muutusteks. Tema hinnangul pole süsteemi muutmine ainult ega eeskätt individuaalse tarbija teadlikkuse kaudu võimalik. Muutuseks on vaja kollektiivset tegutsemist, kus tööjõud ei pea leppima sellega, et on määratud olema üksnes kapitali ja riigi vahele surutud hammasratas, vaid teadvustab end kolmanda jõuna, kellel on võimalus nõuda muutusi tootmisstruktuurides.
Üks oluline nõudmine on Schnaibergi arvates tööaja vähendamine, mis aitaks aeglustada tootmislindi tempot, vähendada tarbimis- ja tootmissurvet ning looks rohkem ruumi teistsugustele eluvormidele. Just tööjõud – laiemalt töötegijad ja kogukonnad – on Schnaibergi käsitluses potentsiaalne jõud, mis saab seista mitte üksnes enda heaolu, vaid ka ökoloogilise ja sotsiaalse õigluse eest. Kui tarbijat on lihtne süüdi mõista ja isoleerida, siis kollektiivne tööjõud saab poliitiliselt ja organisatoorselt süsteemi seestpoolt mõjutada. See nõuab mitte ainult majanduse kui masinavärgi, vaid ka töö kui tegevuse ning tootmise kui struktuuri kriitilist ümbermõtestamist.
Kui soovime piirata entroopiat ja tootmisega kaasnevaid keskkonnakahjusid, peame käsitama tööd mitte pelgalt individuaalse kohustuse või identiteedi alusena, vaid tootmissüsteemi keskse osana. Iga tööalane tegevus, mille tulemuseks on kaubad ja teenused, vajab materjali ja energiat ning suurendab entroopiat – isegi kui see ei ole kohe nähtav. Nii nagu iga majandustegevus tekitab jäätmeid, suurendab ka iga töö ühiskondlikku energiavajadust. Töö on materiaalne tegevus, mis on seotud ainevahetusega inimese ja looduse vahel – iga tööline on seotud ökosüsteemidega, mida tema töö tarbib ja kujundab.
Suur osa tööst on tänapäeval võõrandunud ja suunatud mitte põhivajaduste, vaid turu poolt loodud nõudluse rahuldamisele. Tootmise eesmärk ei ole mitte enam niivõrd inimlike vajaduste rahuldamine, vaid kapitali kasv tootmisahelas –
mistõttu pole ka töö enam inimese, vaid kasvu teenistuses. Töö on muutunud abstraktseks – see ei tähenda enam teatud kindlat oskust, konkreetset vajadust ega selget kasu ühiskonnale, vaid mõõdetavat panust kasumimajandusse. Abstraktne töö – töö kui puhas ajamüük – kaotab sideme oma materiaalse aluse ja mõjuga.
Samas pole töökoormuse kasv paratamatus. Inimesed on suure osa inimkonna ajaloost elanud mõistliku töökoormusega: küttide ja korilaste ühiskondades töötati keskmiselt 15–30 tundi nädalas, keskaja põllumajandusühiskondades keskmiselt 20–30 tundi nädalas, olenevalt aastaajast.[5] Alles industrialiseerimisega ja sellele järgnenud kasvupõhise majandusmudeli võidukäiguga muutus tööelu domineerivaks ja piirituks. Nüüd, 21. sajandil, töötab inimene 8–12 tundi päevas – samal ajal kui ökosüsteemid, millest meie elu sõltub, lagunevad.
Looduse koloniseerimisega kaasnes ka inimese enda koloniseerimine – tema aja, keha ja meele allutamine tootmise rütmile. Töö, mida süsteem meilt nõuab, on suuresti suunatud tarbimise ja kasvu alalhoidmisele, mitte meie heaolu parandamisele. Samal ajal kui tehnoloogia ja tootlikkus on kasvanud, ei ole tööaeg märkimisväärselt vähenenud. Kasvanud tootlikkust kasutatakse hoopis ületarbimise võimendamiseks. Selle asemel et kasutada tehnoloogia arengut tööaja lühendamiseks ja keskkonnakoormuse vähendamiseks, kasutatakse seda uute vajaduste ja turgude loomiseks.
Üks olulisemaid samme entroopilise ja ökoloogilise kriisi leevendamisel on töö ümbermõtestamine ja tööaja vähendamine. Mida vähem töötame, seda vähem toodame – ja seega ka saastame. Vähem töötamine tähendab vähem tootmist, vähem tarbimist ja vähem jäätmeid. Samas tähendab see ka rohkem vabadust – vabadust ise otsustada oma aja, suhete ja tegevuste üle. Austraalia palliatiivraviõe Bronnie Ware’i sõnul ei kahetse inimesed elu lõpus mitte seda, et nad oleksid teinud liiga vähe tööd, vaid seda, et nad ei elanud endale, on töötanud liiga palju, pole julgenud oma tundeid väljendada, on lasknud sõprustel hääbuda ega ole lubanud endal lihtsalt õnnelik olla.[6]
Töö vähendamine ja ümbermõtestamine ei ole ainult keskkonnateadlik valik, vaid ka kultuuriline ja psühholoogiline vabanemine ideoloogiast, mis on kujundanud tööst moraalse imperatiivi. Meil on vaja murda see seos, kus töö = väärtus ja töö = inimene. Inimesel on väärtus ka väljaspool tööturgu, väljaspool palgatööd ja väljaspool abstraktset tööpanust.
Entroopiaseadus ütleb, et lõputu kasv ei ole füüsiliselt võimalik. Aga samamoodi ei ole lõputu töötamine inimlikult võimalik. Me vajame uut arusaama tööst – sellist, mis ei mõõda inimest tema produktiivsuse, vaid ta panuse järgi ühiskonna ja ökosüsteemide heaolusse. Tööd tuleb vähendada mitte ainult majandusliku otstarbekuse, vaid just ökoloogilise ja inimliku mõõtme tõttu.
Manifest elu ja tuleviku nimel: aegluse, kohalolu ja tähenduse kultuur
Elu entroopia äärel
On loomulik, et elu võitleb korratuse vastu. Iga rakk meis, iga seeme mullas, iga laps, kes õpib maailmas orienteeruma, osaleb selles süvaliikumises entroopia vastu. Ent see võitlus pole vägivaldne ega pealetungiv – see on hoolitsev, õrn, süsteeme punuv ja tasakaalu taastav. Organism ei püüdle kontrolli, vaid kooskõla poole. Küsimus ei ole selles, kas me saame entroopiat vältida – entroopia on universumi paratamatus –, vaid kuidas elada looduslike piiride sees nõnda, et meie elukvaliteet ei sõltuks lagunemisest, vaid koostöövõimest.
Meie tsivilisatsioon on aga teinud midagi radikaalset: me põletame korraga ära tuhandeid aastaid kogunenud päikeseenergiat – naftat, gaasi, kivisütt – lootuses, et suudame seeläbi luua kasvava heaolu. Ent see heaolu on ehitatud lagunemise arvelt: lagunevad ökosüsteemid, lagunevad kogukonnad, laguneb inimese sisemaailm. Võime küsida, kas tänapäeva majandussüsteem, mis tugineb pidevale ressursikasutusele ja jäätmetekkele, meenutab organismi, mis mitte ei ela, vaid kulutab? Kui heaolu sõltub lagunemisest, kas see on tõesti heaolu – või hoopis ajutine rahuldus, millel on sügavamad tagajärjed?
Paradigmanihe: kasvust kooskõlani
Kui ühiskond järjepanu liigub loodusega kooskõlas elamisest kaugemale ja loodusseadustele vastukäivate eesmärkide poole, siis tulemuseks ei saagi olla muu kui keskkonnakriis. Ühiskonna eesmärgiks tuleks kasvu asemel seada kooskõla, arengut kujutada ringina, mitte lineaarse joonena, ning inimestele anda tagasi aeg, et olla kooskõlas ja kohal.
Aeglane elu ei ole regress, vaid renessanss. Selle keskmes ei ole loobumine, vaid vabanemine – vabanemine tarbimisest, vabanemine majandusmõõdikute türanniast, vabanemine narratiivist, mille järgi meie väärtus peitub saavutustes, mitte olemises. Meie lapsed ei vaja enam eeskuju, kuidas saada edukaks, vaid eeskuju, kuidas olla kohal. Õpetada võiks neile hoopis seda, et nad on väärtuslikud mitte seetõttu, mida nad suudavad toota või saavutada, vaid lihtsalt sellepärast, et nad on.
Ehk ei vajagi elu meie pidevat juhtimist ja optimeerimist, vaid hoopis tähelepanelikku kohalolu ja koostööd. Kui püüaksime loodusega mitte võistelda, vaid koos töötada – mida see tähendaks meie tehnoloogiale, haridusele ja tööelule? Mida tähendaks looduslike süsteemidega „tantsimine“ ja mitte nende tasakaalust välja nihutamine aina suurema efektiivsuse nimel? Me ei vaja enam pelgalt tehnoloogilisi lahendusi, vaid kultuurilisi nihkeid. Paradigma muutust, kus inimene pole enam loodusest eraldi seisev isand, vaid osa tervikust. Vajame loodusharidust, mitte ainult teadmiste edasiandmise, vaid süvitsi mineku ja suhete loomise kaudu, sh aina enam õppimist looduses ja loodusega koos läbi kogemuse ja tunnetuse.
Surmaga sideme loomine – mõtisklused elust ja entroopiast
Nii nagu oleme kaotanud suhte oma väljaheidetega – millest võiks saada viljakas muld ja fosforiringe osa –, oleme kaotanud ka sideme surmaga. Nii nagu meie väljaheited viiakse rohke joogivee saatel kaugele kanalisatsioonisüsteemi ja reoveepuhastisse, nii rändab ka meie surnud lähedane matuseteenuseid pakkuva firma kaudu keskkonda reostavasse krematooriumi. Surm on nüüdisühiskonnas muutunud kõrvalproduktiks, mille eest hoolitsevad professionaalid ja mille isiklik kogemine on nihutatud steriliseeritud, isikupäratutesse teenustesse.
Veel hiljuti oli surm kogukondlik kogemus: oma surnut pesti, riietati, hoiti kodus, saadeti ära ühiselt ja aeglaselt. Lein oli osa elust, mitte segav faktor, mida tuleb „läbi töötada“ võimalikult kiiresti, et naasta produktiivsuse juurde.
Tänapäeval juhitakse surma nagu jäätmekäitlust – inimkeha tuhk muutub logistiliseks küsimuseks, mitte püha mateeria viimseks muutumiseks. Krematooriumidest ja matusebüroodest on saanud tööstus, mis eemaldab meid meie enda surelikkusest. Ja koos surmaga kaotame ka märkamatult elu tähenduse.
Kui elu on ring, siis peab ka surm olema osa sellest. Leina ei tohiks vaadelda kui takistust elule, vaid kui võimalust luua tähenduslik suhe ajalisusega. Just surm õpetab meile ehedalt, et elu ei ole lineaarne marsruut eesmärgini, vaid suhete võrgustik, mis vajab kohalolu, mitte tulemusi. Surmaga sideme taastamine aitaks kaasa elu pühaduse taastamisele ja selle läbi ka looduse vähemale kahjustamisele.
Eudaimoonia – mõtisklused olemise ilu ja tähenduse üle
Meie kultuur on eksinud hedoonilise õnne jälitamise labürinti. Tarbimine, tunnustus, väline edu – need pakuvad vaid lühiajalist rahuldust, millele järgneb tühjus. Paradoksaalselt põhjustab hedonistlike eesmärkide poole püüdlemine sageli kannatusi. Mida rohkem me jahime naudingut, seda rohkem kaotame tähenduse.
Eudaimoonia – seesmine teadmine, et ajad õiget asja – annab meile hoopis teistsuguse heaolu. See ei sõltu tarbimisest, vaid kuuluvusest, arengust ja panustamisest. See on aeglane, aga sügav rahulolu. Selline heaolu sünnib seal, kus inimesed saavad luua suhteid, koos õppida, näha üksteises ja looduses tähenduslikku ühendust. Sellises väärtussüsteemis elades valitakse individualistliku (ja sageli füüsilise ja emotsionaalse) üksinduse asemel kuuluvus, rikkuse tagaajamise asemel pühendumine tähendusrikkusele.
Uuringud viitavad selgelt seosele heaolumudeli ja keskkonnajalajälje vahel: indiviidid, kelle elukäsitlus on suunatud hedoonilise heaolu – ehk vahetu naudingu, materiaalsete hüvede ja sotsiaalse staatuse – maksimeerimisele, jätavad endast märgatavalt suurema ökoloogilise jälje kui need, kes väärtustavad eudaimoonilist heaolu, mille keskmes on tähenduslikkus, eneseteostus ja kooskõla teistega. Need mustrid kehtivad üllatavalt järjekindlalt eri elatustasemega ühiskondades ja kultuurilistes kontekstides.
Selles valguses muutub kõnekaks tõsiasi, et just see osa inimkonnast, kes seab esikohale tarbimise, võimu ja välise edu, põhjustab samaaegselt nii süvenevat subjektiivset rahulolematust kui ka ökoloogilist kriisi. Tulemusena tekivad mitte ainult kasvavad jäätmevood, vaid ka psühholoogiline tühjusetunne – ilmingud, mis viitavad süsteemse tasakaalu nihkumisele nii inimese sees kui ka tema suhetes keskkonnaga.
Kogukondlik praktika ja uus lugu
Usk ümbertöötlemise ja tehnoloogia võimesse päästa meid nii, et me ei pea ühiskonnana oma mõtteviise muutma, on justkui religiooni tasemel uskumus. Samuti müüt üksikisiku valikute mõjust tootmisele, mis justkui unustab, et tarbimisele eelneb alati tootmine, reklaam ja seda raamistavad ühiskonna väärtused, majandussüsteem ja seadusandlus. Me peame lihtsalt tootma vähem. Tarbimise vähendamine ei alga mitte poest, vaid tootmistsükli peatamisest. Vastutus ei saa jääda üksikisikule, kes peab valima „õige toote“, vaid see peab olema ühiskondlik kokkulepe, et tuleb lõpetada ebavajalik ja jätkusuutmatu tootmine (mõttetu entroopia suurendamine).
Kui me unustame vana narratiivi, vajame uut lugu – ja see lugu võiks alata kogukonnast. Kujutlegem ostukeskuste asemel kogukonna ringmajanduskeskusi, mis ei toimi turumajanduse loogikal, vaid kutsuvad üles kogukondlikule ühtehoidmisele, taaskasutusele: tööriistalaenutus, paranduskoda, riide- ja taimevahetus, hoidiste tegemise köök, kogukondlik kompostipunkt, päästetud toiduga kohvik, ajapank (teenuste vahetamine), tasuta lastehoid, kingsepp, turuplats. See koht pakuks elutähtsaid teenuseid ja looks ka kogukondlikke suhteid, mis on eriti olulised just kriiside üleelamisel, kuid tõstavad ka üleüldiselt inimeste heaolu.
Tulevik ei alga kasumist, vaid kuuluvusest. Süsteem ei muutu ühe nupu keeramisega – muutub vaid siis, kui muutub selle aluseks olev lugu. Ja iga lugu vajab praktikat – terviklikku, kehastunud, suhetest läbi imbunud eluviisi. Selles loos ei ole inimene mitte süsteemi tipp, vaid selle tundlik närvilõpe. Mitte isand, vaid osa koest. Ja üksnes siis, kui me tunneme end osana elust, saame hakata ka seda elus hoidma.
Paradigmanihkeid ei põhjusta ainult ideed ega ainult praktika, vaid nende koostoime. Uued lood, mida räägime – sellest, kes me oleme ja mille nimel elame –, peavad toetama ka praktilisi samme. Lugu, kus inimese väärtus ei tulene mitte tema saavutustest või tarbimisvõimest, vaid tema olemusest – tema võimest tunda, hoolida, tajuda ilu.
Tulevik, kus elame aeglasemalt, kohal olles ja kogukondlikumalt, ei ole utoopia. See on renessanss – taastulek ellu pärast turumajandusloogikat järgivat läbipõlemisühiskonda, üksildusest tagasi kogukonda, lineaarsest „edust“ ringi sulgemisse. Õppimine loodusest ja koos loodusega, mitte looduse vastu võitlemine. Aeglane, ent süvitsi õppimine, mis ei keskendu tulemusele, vaid protsessi nautimisele, koostööle ja hoolimisele.
Selleks on vaja, et kõik ühiskonna alamsüsteemid – haridus, majandus, tehnoloogia – töötaksid ühise eesmärgi nimel: elu püsimise nimel. SKP ei tohiks olla meie peamine mõõdik. Selle asemel vajame selliseid mõõdikuid nagu elurikkus, kogukondlik sidusus, vaimne heaolu ja agentne eluviis, kus inimesed saavad mõjutada otsuseid kohalike ja läbipaistvate protsesside, näiteks sotsiokraatia kaudu. See tähendab, et me ei juhi süsteemi, vaid „tantsime“ koos sellega. Üks asi on süsteemide mõistmine, kuid sellest samm edasi on süsteemide pideva suunamise asemel nautida kohalolu, usaldada looduslikke protsesse. Looduse enese järgi painutamise asemel lasta loodusel end aidata ja alandlikult pealt vaadata, kuidas loodus toimetab targemalt ja edukamalt, kui meie ise oleksime suutnud arvutis visandada või tehnoloogia arenguga saavutada.
Vähem jäätmeid tootev eluviis on aeglasem, kogukondlikum ja pakub rohkem rahulolu, kuid selle viljelemiseks on vaja anda inimestele tagasi nende agentsus ja aeg läbi tööaja vähendamise ja kogukondliku otsustamise.