Trinokkel × Maiko Mathiesen

Nelijärve puhkekeskuses toimub 2.-3. oktoobril konverents „Elu kasvujärgses Eestis”, mis on rahvusvahelisse Beyond Growth konverentside sarja kuuluv sündmus. Konverentsil arutletakse, millised on meie ühiskonna süsteemsed lahendused majanduskasvu järgse ajastuga kohanemiseks, nii et täisväärtuslik elu oleks tagatud võimalikult paljudele. Trinokkel usutles konverentsi üht korraldajat, Eesti tasaarengu liikumise eestvedajat Maiko Mathiesenit, et rääkida tasaarengust ja saada selgust, miks sellist arutelu vaja on.

Milline on Teie lugu seoses tasaarenguga?

Keskkoolis ja ülikoolis unistasin, et minust saab diplomaat. Sel eesmärgil läksin USAsse raamatuid müüma, mis soodustas erasektorisse sukeldumist. Töötasin müügimehena Microsoftis, olin ka paari idufirma loomise juures… Diplomaadikarjääri unistus oli endalegi märkamatult asendunud sooviga saada miljonäriks, kuni sain liigse usaldamise tõttu kõrvetada. Seejärel võtsin karjääripuhkuse ning taipasin, et aastate jooksul mitmekordistunud sissetulek ei toonud õnne, vaid hoopis mitmekordistas minu stressi ja töötunde. Rikkaks saamise soov asendus tahtmisega luua ühiskonnale väärtust.

Olete kaua tegutsenud Hispaanias, tasaarengu kantsis Barcelonas. Millal tasaareng seal püünele tõusis ja kuidas ühiskond sellesse suhtub?

Tegelikult on erinevad kogukonnad, indiviidid ja ühistud tasaarengut viljelenud juba aastakümneid, nii Kataloonias kui ka Eestis – sellisel toimimisel lihtsalt ei olnud varem nime. See tekkis ökosüsteemide piires toimetamise vajaduse teadvustamisest. Erinevusena Eestist näen seda, et valitsusasutused toetavad ühiskondlikke algatusi Barcelonas erasektoriga võrdväärsemalt. Barcelonasse ja Katalooniasse on orgaaniliselt koondunud rahvusvahelised teadlased ja aktivistid, kes korraldasid 2010. aastal teise Rahvusvahelise Tasaarengu Konverentsi, millest kasvas välja teadusassotsiatsioon Research & Degrowth.

Kas tunnetate, et Eestis vaadatakse tasaarengut kuidagi teistmoodi?

Tingituna meie traumaatilisest kogemusest NSVLis oleme langenud neoliberaalse kapitalismi lõksu, kus süsteemselt näidatakse kapitalismi ainuvalikuna. Sel teemal soovitan lugeda George Monbiot’ silmiavavat raamatut “The Invisible Doctrine” (e.k nähtamatu doktriin – toim). Seetõttu nähakse Eestis ettevõtluse toetamist, erastamist ning võimalikult väikest riigipoolset sekkumist lahendusena mistahes kriisidele. Sellest erinevatele lähenemistele kiputakse külge kleepima mingisugust ülevalt poolt juhitud kommunismi silti. 1991. aastal võisid need valikud olla loogilised, kuid nüüd on tagumine aeg need arusaamad kriitilise pilguga üle vaadata. Tasaarengu eesmärk on naasta päris demokraatia juurde, kus rahva häälel on suurtöösturite ja rikaste lobimasinast suurem kõla, selle asemel, et jätkata looduskeskkonna kiiret hävitamist ja sotsiaalse ebavõrdsuse suurendamist.

Ei saa üle ega ümber elevandist toas – tasaareng ja julgeolek. Kuidas sobitub tasaareng konteksti, kus meie naaber on imperialistlike kalduvustega autoritaarne riik ja meie geopoliitiline olukord seetõttu ebakindel?

Tasaarengu Eesti julgeoleku töörühm uurib hetkel, koostöös rahvusvaheliste partneritega, kuidas suurendada kaitsevõimekust ühisvaralise lähenemise kaudu – kus rahvas või kogukonna liikmed panustatavad koos ühise väärtuse nimel. Head näited sellest on Kaitseliit ja selle allorganisatsioon Naiskodukaitse. Pikemalt kirjutame ja räägime sel teemal aasta lõpus.

Olete oma varasemas elus ettevõtlusega lähedalt kokku puutunud ning mõistate selle valdkonna inimesi ilmselt hästi. Riigi tasandil räägitakse ettevõtjatest väga palju. Nad on olulised majandusele, töökohtade tekitamisele jne. Seetõttu toetatakse ettevõtjaid palju, tehakse neile soodustusi jne. On see õige suund?

Sõna-sõnalt võttes on ettevõtja inimene, kes võtab asju ette. Ta on ambitsioonikas, soovib midagi enda, oma perekonna, ühiskonna või maailma jaoks ära teha, luua väärtust. Seega poleks ühiskondliku arengu nimel tark ettevõtlike inimeste tiibu kärpida.

Kui aga vaatleme ettevõtlust võtmes, kus meie ja paljude lääneriikide ideoloogiline suund on anda (suur)ettevõtetele võimalikult suur vabadus saada võimalikult odavalt ligi kõikide elusolendite ühisvarale (nii materiaalsele, nagu loodusressursid, kui ka immateriaalsele, nagu kultuur), siis see on kaasa aidanud praegusele kobarkriisile. Olukorda, kus ettevõtja eesmärgiks on alistada teised ettevõtjad ning rikastuda elukeskkonna ja teiste inimeste arvelt, tuleks rangelt reguleerida, et vältida monopolide ja oligarhide teket.

Milline näeb välja eetiline ja tasaarengulik ettevõtlus?

Toimivate tasaarenglike ettevõtmiste näidetena sobivad paljud ühistud, eriti Baskimaal ja Kataloonias, nagu Mondragon, mille aastakäive on 10 miljardit eurot ning kus töötab enam kui 200 000 inimest. Üks viimase aja põnevamaid näiteid on 100 miljonilise käibega Sloveenia IT-firma Dewesoft, mis kuulub töötajatele ja panustab kohalikku kogukonda, kust väidetavalt värvatakse ka kõik töötajad. Eestist võib näitena tuua Leesi poodi vedava ühistu ja Tuleva.

Tuleb tõdeda, et kuna tasaarengu liikumise alge on antikapitalistlik, on tasaarenejad ettevõtlust selle tänases tähenduses veel väga vähe käsitlenud. Viimastel aastatel on siiski ilmunud uurimusi, milles on defineeritud õiglane, ökosüsteemide piires toimiv ettevõtlus. Erinch Sahani veetavas sõõrikumajanduse ärimudelis on kesksel kohal küsimus: mida tehakse kasumiga? Vastuseks: see investeeritakse tagasi ettevõttesse, selle töötajatesse ja lähikogukonda.

Kas tasaarengu põhimõtteid järgiv majandus on võimalik? Palun selgitage, mis on selles võit inimeste ja looduse jaoks. Kas on ka midagi kaotada?

Kuna pole leiutatud igiliikurit – ressursivaba viisi energia tootmiseks – siis SKP ja ressursside kasutamise langus tuleb niikuinii. Küsimus on, kas selleni jõutakse teadlikult (degrowth by design) või sunniviisiliselt, sest planeedi piirid on kätte jõudnud (degrowth by disaster).

Võit looduse, sh inimese jaoks, on võimalus elada emakesel Maal veel tuhandeid aastaid. Ulmefänni ja astronoomiahuvilisena unistan, et ühel päeval suudab inimkond laieneda ka teistele planeetidele. Küll mitte aga kolonialistlikel, vaid silmaringi avardamise eesmärkidel.

Jah, on ka kaotada, sest tasaarengu majanduse puhul väheneb ligipääs suure jalajäljega (luksus)toodetele. Näiteks lendamine muutub palju kallimaks nii eralennukiga kui liinireisidega. Autode asemel muutub mõistlikumaks kasutada ühistransporti ja jalgrattaid. Loomselt toidult subsiidiumite äravõtmine sunnib meid taimsemalt toituma. Väheneb ligipääs importkaupadele. Peame uuesti õppima asju parandama, omavahel jagama, ühiselt otsustama ja korraldama. Järele mõeldes saab igast nn kaotusest leida võite, kui eemaldame oma mõttemaailmast vajaduse kogu aeg kuhugi tormata, aina töötada, kulutada ja tarbida.

On selge, et vajame suuremat süsteemset muutust. Kust see Teie meelest algama peaks? Millised tasaarengu aspektid võiksid eestlasi enim kõnetada ja kes oleks need n-ö lipulaevad, kelle järgi joonduvad ka teised?

Kirjutasin sellest pikemalt selle aasta alguses Sirbis. Alustada tulekski sellest, mis on poliitiliselt teostatav – näiteks heaolu mõõtmine SKP prioriseerimise asemel, lühendatud töönädal, altpoolt üles juhtimine (ehk demokraatia korrastamine) ning sotsiaalmajanduslik õiglus (ehk mitmetasandiline progressiivne maksustamine), mis piirab suure ökoloogilise ja sotsiaalse jalajäljega valdkondi ning soodustab ühiskondlikult kasulikke tegevusi.

Mida saaks igaüks teha, et panustada jätkusuutlikumasse tulevikumaailma?

Enda kogemuse põhjal saan öelda, et neil, kel see elus võimalik on, tasub päriselt aeg maha võtta, et märgata, mis Sind tegelikult elus õnnelikuks teeb ja kuidas oleks võimalik välja astuda sellest staatustoodete ja -teenuste materiaalsest võidujooksust – sellest lõputust õnne otsimisest soojal maal ja mujal. Ja kui Sa avastad, et Sul on tegelikult ka võimalik oma kulusid kusagilt vähendada, siis kaalu tõsiselt neljapäevalist töönädalat. See üks lisanduv vaba päev nädalas enda, pere või kogukonnaga, täidab selle tühimiku, mida tarbimiskultuur on valelikult lubanud täita. Ning sellega tõenäoliselt lood ka „ruumi“, kus tekivad mõtted, kuidas panustada jätkusuutlikumasse tulevikumaailma.

Mida on tasaareng andnud Teile isiklikult ja kuidas on see mõjutanud Teie elu?

Tasaareng kui elustiil on aidanud mul saada parema sideme looduse, iseenda ja kogukonnaga.

Loodusega seeläbi, et olen õppinud hindama ja rõõmustama iga killukese looduskeskkonna üle. Iseendaga selliselt, et jälgin valvsalt oma mõtteid ja soove, sest tihti on need vaid tarbimiskultuuri konstruktsioon. Minetades vajaduse palju tarbida, tekkis mul ka suurem rahaline ja ajaline vabadus. Kogukonnaga nõnda, et mõistan, kuidas üksi, individualistlikult, ei saavuta siin elus midagi. Kõik elu elemendid on kõige elusa ja mateeriaga seotud. Lisaks pakub suurt rõõmu koostegemine, ükskõik kui ebamugav see alguses võib olla. Tasaareng kui teadusraamistik on rahuldanud minu intellektuaalset vajadust õigluse ja tasakaalu otsimisel siin maailmas.

Tasaareng kui aktivism on andnud mulle ambitsioonika väljundi teha elus midagi kõikide inimeste ja elusolendite hüvanguks ning aidata inimkonda triivida eemale praeguselt katastroofikursilt. Arvan, et õige pea on tasaarengu eksperdid kõikides eluvaldkondades nõutud, sest meil on vaja toimetada ökosüsteemide piirides ja ühiskonna vajadusi arvestades.

Olete Tasaarengu MTÜ ja Biotoopiaga koostöös korraldamas konverentsi “Elu Kasvjujärgses Eestis”. Mida see endast kujutab ning kes seal osalevad?

Kobarkriisi valude leevendamiseks ja selle lahendamiseks Eestis kutsume 2.-3. oktoobriks Nelijärvele kokku Eesti tulevikku vaatavad mõtlejad, kodanikud ja ametnikud, et koos teha ettepanekuid kasvujärgseks kursiks, kus kõigi heaolu saab tagatud. Konverentsi moto on kaasatus, mis tähendab seda, et meie meeskond ja partnerid hoolitsevad, et iga töötuba oleks võimalikult interaktiivne ja annaks osalejatele võimaluse jagada oma mõtteid esinejate ja teiste osalejatega.